Sõnale avar leiti 220 luuletust
Kaks südant
Olen südamest ma tänulik Sulle,
et oma südame avasid Sa kui lilleõie, mulle.
Kaua otsisin peidetud ilu,
mis varjul Su südames
ja sügaval hinge sees oli.
Mäletan aega, kui arglikul moel,
kiikasid minu poole...
Sest hetkest ma tundsin,
et miskit mu sees,
tõi mul külmavärinad peale.
Tundsin Sinu hinge-puudutust,
ja nägin Su kurbi silmi.
Su ilu kui päike, paistis läbi Su südame,
ei moodsat kleiti ei kingi,
Kuid Sinu südametuksetest aru ma sain,
et leidnud olen oma ingli.
Kui lähenesin Sulle, siis taganesid Sa,
kuis hing tundis siis õnne.
Sa tundsid seda õ .....
Kestavärin (shell shock)
Mil veel enda nime mäletad
ning mis on su eelmine elu
siis minevikku lootusetult matad
kogemused on sinust vorminud lelu;
sa istud ja vaatad aknast välja
ning ehmatad, kui käib pauk
mõni tüütu heli ei tee ka nalja
ohvri meel on nii rauk;
kunagi avamaastikul jahiti
kõiki kes näitavad hambaid
ja kui ohvreid leiti
õhati neid nagu lambaid;
üle kaeviku vaenlased meelitavad
lootus lubab igasugust
aga su kamraadid kõik surevad
ning sa näed valgust;
ei saa loota tehnika kaitsele
kui napib jõudu ja mõistust
jäävad lihtrahvas ja sõdurid saatusele
lootma sell .....
Vahel
Vahel võib olla kogetu nii lai ja avardav,
et Sa ei suuda seda vastu võtta,
mitte paha pärast,
mitte, et kõht ei oleks tühi,
lihtsalt sest ei ole antud sellist magu,
selliseid seedeensüüme, millega kõike seda seedida.
Hammastega võid ju närida,
aga mälutud toit kaugemale ei jõua,
kui pead kasutama preparaate või substantse, et iseennast
taas tasakaalustada,
et suudaksid seedida,
teades, et ei ole aeg küps veel, et nii tugevasti
anda ennast millegi kõrgema teenistusse.
Ma kirjutan nagu munk või nunn
oma udujuttu, millel on kohati ebarealistlik ja muinasjutuli .....
Päike.
Ma ei pidanud eile vastu, jah
ma murdusin igas mõttes katki, kildudeks, pooleks
avardusin, pooldusin
ja mida kõike veel...
Oli intensiivne.
Kas see palavus,
soolane merevesi või
kõrbenud keha,
aga olek muutus armastusele avatumaks,
südame hingekeeli nagu puudutati, sest
ma lasin seda teha ja küllap kõigel sellel oli ka kõrgem plaan:
Sisemise Lapse tervendamine.
Ma ei loobi sõnu,
kuigi žongleerida võin nendega,
üldiselt kui kirjutan,
siis ka mõtlen.
Neptuuni retrograad ehk tagurpidi liikumine
illusioorsus loob oma varjundi kõikjale
isegi kui silmad hommi .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Peidus
Kus Sa ometi peidad ennast?
Ma võin täna, homme Sinu peale mõelda,
sest mul on aega koristada Su magamistuba
enda ihalevatest mõtetest,
mis piiravat Su olemuse eksistentslikku keset
Tule nüüd,
aga Sa pole "käsin-poon-lasen tüüp"
Veel vähem laseksid ennast mingil naishakatisel kamandada,
kuhu, millal tulla ja millal lahkuda
Armastuse avarus meil tundmata jäi
Müttadi - müttadi (sinu ema)
Oli eile maavärin
toimus koore sees kärin
harva Eestis seda juhtus
aga vähe teab, mis päriselt toimus;
polnud mitte laamad põrkumas
vaid hiiglasest mammi merest tulemas
ta su ülipaks ema
kes hüppas ja õhku kinni jäi tema
nii ta praegu veel taevas nagu hiigeltaldrik
mis päikest täna ära katab
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
kavandatud
See kõik oli kavandatud
Mul oli stsenaarium juba enne kirjas
Armastuse tähendus
Süda oli vaba ja avardunud ja oli aeg leida tühjale kohale uus täide
Kõlab robustselt aga ma ei mõelnud nii
Aga see, mida ma vastu sain, üllatas mind ennast
ja niitis jalad alt
Universumi ees tuleb soovidega ettevaatlik olla
Aga valmisolek oli olemas ja teadmine, et see juhtub,
aga mis kujul,
selle olin enda jaoks vabaks lasknud
Ma tahtsin kogeda
Tahtsin armastusse sulguda, süveneda ja uppuda täiesti sisse
et see haaraks kogu mu olemuse
olin nii veendunud, et nii teen vaid õiget asja .....
üks hetk minemist algab
kuu paistab me voodi pääle
nii hele ja suur
jõudnuks kui taas
me mere äärde
kus avarus ja tuul
üks hetk minemist algab
piimvalge ja kuum
kuhu tema kord
välja jõuab
ette ei tea nii ongi hea
kuuvalges kui aknal alles ruut
mu suu vastu
Sinu janus suud
Kuivastu-Virtsu praamil
kell vööris
pimestavalt läigib
vesi ahtris šampusena
kihiseb
ümber kaugus avarus ja
sina kui üksik luik
laev kalda poole libiseb
ma mööda treppi tõusen
laeva laele et veelkord näha
teed kaugenevat randa
kadakaid päikest heinamaaga
mõnd tuules mändi
ja seda suudlusteta
jäänud nukrat hilissuve
isa värssidest
tsüklist 16.a.
ära vaata mulle silma
kui mu meeltes
alles hägus käärib
õrnroheline kevad
lehed okstel mis
värelevad tuules
veel kasvada
pole jõudnud suureks
avarus taeva all
alles ise mu huuli
suudleb veel endas
helisema panna ma
ei taha armastuse sõnu
nad kiirelt
lihtsalt kaoksid õhus
ära vaata veel
mulle silma palun
Suveöö kirg
Suveöö sumedad lõhnad, sirtsude nõiutud mäng.
Põgenen kaugele ära, nipernaadilik perutav hing.
Suplen alasti sügavas meres, tähitu taeva all.
Sina mu suvest kirgas,kiratsev arm.
Liiva elevandiluust luidete vahel.
Luidja ranna sõmedal videvikukarvaliival.
Sinu põgus puudutus minu tulikuumal, võbeleval kehal.
Jäi helendama rästikuhammustusena.
Lasin selle hetke talletada loojuva päikesekuma igavesse raami. Sooja suveõhtu sirtsu laulu sisse. Luidja ranna iga liivatera sügavasse põue.
Olaf Scholz
Oled Saksamaa kantsler
oled Euroopa mõjukas mees
oled demagoogia diiler
oled sotsidel istuja ees;
sinusugune ebakompetente rott ajab asja
kuidas Ukrainas rahu luua
käitud nagu idanaabri kaitsja
sa tahad Venemaalt maavarasid edasi tuua;
mispärast Putini munni imed
ega näe vaeva teist rahvast päästa
väga valed on su meetmed
kardad sakslase eeskuju tõsta;
su "oluline avaldus" on lihtsalt jutt
su ise enda tühja töö jaoks
oleks lõpuks asi mutt
kui sa relvi ja moraali juurde lubaks;
mil, sa pehmo, kuulad Karu sõna
sureb keegi Ukrainas
seal kostub püs .....
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Ema kiil
Tehti täa itteütlust
aa sii iist tüüd tein
saanu nobeda edasi eksamist
kui 4 - ne poiss kuulis ollin;
üts parimaid mu õppeaines
sini - viiruline om mu miil
otsekuhesus mu sõna tuines
siiga, mida kõnele mu kiil?
kuna Ida - Euroopas me elamba
aus inimene ütleb, et asjaluu om sitt
ja miil om viil sääraseid sõnad ollemas:
türa, puts, munn ja vitt;
jahhh, talupoigade ilu om lõpmatu
seda sõnavaras riigis miil
vällamaal säärane vabadus ollematu
kuida asjad sõs om niil?;
jätambe ää sii soig
siu sünnipääv täa om
Peterson, me poig
viinane on rahva es .....
Vihmavarjuvarras
Kui ma olin veel väike
Nii väike et ema sees
Siis lõi äike
Äike lõi
Mu ema vihmavarjuvardasse
Kui ma kuulsin seda lugu
Ei osanud arvata mida võib see tähendada
Terve elu pole ma ennast tundnud
Ei rohkema
Ei vähemana
Terve elu olen oodanud
et ükskord ma ärkaks
Et ma märkaks
Ma tahan teha ägedaid asju
Tahan teletorni katusel hängida
Sest kui olen äikese laps
Siis miks ei peaks ma äikesega mängima