Sõnale depressioon leiti 39 luuletust
Depressioon
Tõmban teki üle pea,
täna kedagi ma nägema ei pea,
ei taha,
teki all pimeduses
olla on hea-üksinda.
Pigistan kõvasti silmad kinni,
pimedam on veel,
kollased ringid
virvendavad silme ees,
ilmuvad punased ringid
ja valged ringid veel,
musti ringe ei näe,
neid ei olegi.
Mõtlen kollase ringi sisse end,
süda soojeneb,
nüüd küünlaleegi järgi,
hing mul igatseb.
Valge ringi sisse peidan end,
seal silmipimestavalt ere,
valgus põimub soojusega
Tere,Elu,Tere!
Tõmban teki ära pealt,
jään rahus uinuma,
uut homsetpäeva ootama..
Depressioon
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
too küllastatud värvidega,
mina aga värviõõnestaja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
alles jättes värvitu,
olen suurim õelutseja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
jätkan, kuniks värvipimedus
võtnud viimsegi kurvastaja.
Depressioon
Ma ei tea,mis depressioon ---
Rõõmusid ma ise loon.
Kastepiisaist värskust saan,
põllukivi on mu saar.
Ilu päiksekiirtest koon,
vikerkaarest laule loon.
Värskest õhust purju joon,
Kalliskivid merest toon.
Unes olen Valge daam.
Päevaks ununeb see taas.
Unistused ikka hoos;
mõtteis täitub iga soov!
Meelerahu --- kindel soon.
Naeratus on minu kroon.
Mind ei murra depressioon...
ISE endale õnne toon!
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Liiga
Liiga lihtne on
kaduda iseendasse
Olla seal kinni
Mitte asuda võitlusse
Liiga lihtne on
Võtta kõik hea
Jätta kõik vaated
Ja kaotada pea
Aga raske on
Tulla sealt välja
Ilmvõimatu näib
Täita kurbuse nälga
Ja seal sa nüüd oled
Külmunud, üksi
Nad tahavad mõista
Kuid mitte keegi ei küsi
Ning sina ei räägi
Ainult mõlgutad mõtteid
Et oleks vaid keegi
Saabuks ometi lõpp sel
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
See on mu elu
Kuulen samme,
kukla taga
lähenemas minu poole.
Tema ongi see,
kes kaugelt
jagab hoope.
Kus on su julgus?
Sa häbematu.
Anna rusikas,
las ma näitan kuidas
lüüa,
läbi näo
südamesse.
“Ma ei saa”
ütled.
Ole siis pealegi
see prostituud,
sealt
tänavanurgalt
kuhu ma purjuspeaga
oksendasin.
Aga palun,
teinekord kui lähened
koputa õlale
sest seljatagant
lööjale,
nii pagana raske
on
andestada.
Pealkirja mõte sul
segaseks jäi?
Loe siis uuesti.
Jah, vaid murduda saavad südamed
mis armastust on täis
Ja mõnikord võidvad viimased
Sa ütled et kaotasid
Ma vastan, et sulle vaid näis.
Jah, me võime otsides leida
Ammu kaotatud sõnu
Ja sel samal hetkel need uuesti peita
Et saaks salaja vältida
Neist sönadest tekkinud mõju
Jah, tihti me arvame et näeme
Kõike mis seisab meie ees
Ja arvame siis kohe et teame
Kuid tegelikult ei pruugi me iial
Teada tõde
Mis peitub nähtud asjade sees
Jah, seinte peal ripuvad pildid
Sa ütled: need jutustavad lugu
Et pildid on sildid
Kuid sa ei ulatu nägema
Piltide taha
.....
“Kuidas sul läheb?”
Läheb,
või hoopis tuleb,
ei tea
vastan sulle hiljem
hetkel ei jaksa
mõttetuid mõtteid
täis on pea
oota,
küsi uuesti
küsi julgemalt
las ma annan
oma südame su kätte
hoiule
võta,
vaata sinna sisse
libista sõrmedega
üle arterite
pigista korraks
veri kinni
Tunned?
ei tuksu enam
see ongi põhjus
miks ma vastata ei saanud.
Depression
If i had the choice between life and death,
honestly I would be dead.
My birth was a mistake,
but my life I can't take.
If my life I would end,
then my friends to death I would send.
Now hear me out alright,
suicide isn't right,
but suffering aint better either.
I don't wanna die,
but neither do i wanna slowly wither.
I've had enough of this bullshit,
since almost everyone i know is full of shit.
Goodbye.
Hirm
Hirm on mu ümber
Hirm
Hirm söövitab mu naharakke
Hirm
Ta poeb läbi mu keha
Hirm
Ta tuleb ikka ja jälle
Siis kui meenuvad mälestused
Siis kui pilk on tühi
Siis kui pintsel enam ei võlu
Ootamatul hetkel
Ootamatust kohast
Samas... oodatult
Tema truud kaaslased-
Valu ja Piin,
tahavad mind hävitada,
lõpmatusse tühjusesse tirida
ja äkitselt kaobki tasakaal,
kindel pind jalge alt,
jääb vaid segaduste virr-varr
ses mälestuste rabas
Kuni
Olen
Põhjas
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.
Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest t .....
Vere karje
Veri mu sees keeb
Mu nahk on diktaator
ja alluvad vereks
Ori tahab välja,
ta tahab vabaks
Mu keha aga plahvatada
(muidu läheb pahaks)
Ära haihtuda,
kosmosesse paiskuda,
linnuteele uhtuda,
killustuda
tükiks
sajaks
Teravik, mu päästeingel,
liha vaostab, keha pingel
Viha vinge valla päästab,
keha lõtv, diktaator kaotab
Kuid depressioonipisikud
nüüd haava ümber tiirlevad,
vargsi sisse hiilivad,
diktaatori mineerivad
- portaal on jäänd ju avatuks,
turvamehed saamatuks
Kuid karje nõudis vabadust!
Kõnnin agooniaväljadele
mälukaarte järgide .....
