Sõnale depressioon leiti 45 luuletust (pop)
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Mis on minust saanud?...
Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult
Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid
Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb
Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb
aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
.....
Küülaleek
Ma süütan küünla verega
Ja hingan selle endasse
Õhku ahmin veel ja veel
Kui saadan leegi taevasse
Täidab hingeruumid leek
külmaks kõik mu soovid teeb
Kuid tunnen juba süda keeb
Kui saadan leegi taevasse
Hing jäi tühjaks seegipoolest
Ei leidnud tules valgust ma
Paiskub veri veresoonest
Kui pisaraga leegi kustutan
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Muuda oma elu paremaks
Sa räägid ainult halvast,
mitte heast, vaid pahast,
sa tahad minema siit kohast,
eemale oma vihast.
Sul on kogu aeg depressioon,
kuid mis on sinu missioon,
sinu maailma visioon,
kas ainult kurb emotsioon,
või on midagi enamat.
Kas on üldse midagi kenamat,
sellepärast ütlen sulle,
et ela elu elavat,
ära üldse kuula teisi,
tee nii nagu sulle meeldib,
küll maailm selle ära seedib,
peaasi, et ise naudid.
Peavalu
Poolik, tühi poolik seisab põrandal
Elutuba sassis, eilset joomist koristan
Aspiriin, loodan tõesti, et see aitab
Vastikustunne depressiooni vaikselt suurendab
Aeglaselt, vaikselt, reaalsustaju kaob
Lagastatud voodi ilumoodi vot ei kujuta
Uimas, pohmas olek mõistust üles poob.
Liiga
Liiga lihtne on
kaduda iseendasse
Olla seal kinni
Mitte asuda võitlusse
Liiga lihtne on
Võtta kõik hea
Jätta kõik vaated
Ja kaotada pea
Aga raske on
Tulla sealt välja
Ilmvõimatu näib
Täita kurbuse nälga
Ja seal sa nüüd oled
Külmunud, üksi
Nad tahavad mõista
Kuid mitte keegi ei küsi
Ning sina ei räägi
Ainult mõlgutad mõtteid
Et oleks vaid keegi
Saabuks ometi lõpp sel
Depressioon
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
too küllastatud värvidega,
mina aga värviõõnestaja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
alles jättes värvitu,
olen suurim õelutseja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
jätkan, kuniks värvipimedus
võtnud viimsegi kurvastaja.
Depressioon
Ma ei tea,mis depressioon ---
Rõõmusid ma ise loon.
Kastepiisaist värskust saan,
põllukivi on mu saar.
Ilu päiksekiirtest koon,
vikerkaarest laule loon.
Värskest õhust purju joon,
Kalliskivid merest toon.
Unes olen Valge daam.
Päevaks ununeb see taas.
Unistused ikka hoos;
mõtteis täitub iga soov!
Meelerahu --- kindel soon.
Naeratus on minu kroon.
Mind ei murra depressioon...
ISE endale õnne toon!
Depression
If i had the choice between life and death,
honestly I would be dead.
My birth was a mistake,
but my life I can't take.
If my life I would end,
then my friends to death I would send.
Now hear me out alright,
suicide isn't right,
but suffering aint better either.
I don't wanna die,
but neither do i wanna slowly wither.
I've had enough of this bullshit,
since almost everyone i know is full of shit.
Goodbye.
Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest t .....
Hirm
Hirm on mu ümber
Hirm
Hirm söövitab mu naharakke
Hirm
Ta poeb läbi mu keha
Hirm
Ta tuleb ikka ja jälle
Siis kui meenuvad mälestused
Siis kui pilk on tühi
Siis kui pintsel enam ei võlu
Ootamatul hetkel
Ootamatust kohast
Samas... oodatult
Tema truud kaaslased-
Valu ja Piin,
tahavad mind hävitada,
lõpmatusse tühjusesse tirida
ja äkitselt kaobki tasakaal,
kindel pind jalge alt,
jääb vaid segaduste virr-varr
ses mälestuste rabas
Kuni
Olen
Põhjas
Sügis sammub omas kuues
Sügis hallis udukuues
jalas kummikud on suured
tatsab läbi porist,veest
naudib samme oma teel
Käte otsas kannab korve
kõik need täis on sügisande
juustes kirjud vahtralehed
kaelas küpsed pihlakeed
Järelkäruga veab pilvi
pühib pisaratest silmi
tuult ta sabast keerutab
ülevoolavalt vilistab
Põues kannab kurba nooti
laseb selle välja hooti
pillib tühjaks nukra meele
pühib jalust depressioone
Sügis, sind on nähtud juba!
Sullegi on antud luba!
Vere karje
Veri mu sees keeb
Mu nahk on diktaator
ja alluvad vereks
Ori tahab välja,
ta tahab vabaks
Mu keha aga plahvatada
(muidu läheb pahaks)
Ära haihtuda,
kosmosesse paiskuda,
linnuteele uhtuda,
killustuda
tükiks
sajaks
Teravik, mu päästeingel,
liha vaostab, keha pingel
Viha vinge valla päästab,
keha lõtv, diktaator kaotab
Kuid depressioonipisikud
nüüd haava ümber tiirlevad,
vargsi sisse hiilivad,
diktaatori mineerivad
- portaal on jäänd ju avatuks,
turvamehed saamatuks
Kuid karje nõudis vabadust!
Kõnnin agooniaväljadele
mälukaarte järgide .....
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
See on mu elu
Kuulen samme,
kukla taga
lähenemas minu poole.
Tema ongi see,
kes kaugelt
jagab hoope.
Kus on su julgus?
Sa häbematu.
Anna rusikas,
las ma näitan kuidas
lüüa,
läbi näo
südamesse.
“Ma ei saa”
ütled.
Ole siis pealegi
see prostituud,
sealt
tänavanurgalt
kuhu ma purjuspeaga
oksendasin.
Aga palun,
teinekord kui lähened
koputa õlale
sest seljatagant
lööjale,
nii pagana raske
on
andestada.
Pealkirja mõte sul
segaseks jäi?
Loe siis uuesti.