Sõnale dike leiti 124 luuletust (copied)
Naistepäev
Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said
Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab
Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas
Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Elu retsept
Kui võtta pisikene
sõrmeotsatäis naeratust,
valada veidikene
juurde hellust ja soojust,
tilgutada sekka
veel rõõmu ja armastust,
raputada hulka
veidi kurbust ja igatsust,
segada sisse
emotsioonide pisaraid,
puistata peale
eluhetki nii säravaid.
Nii igaüks ise oma elu loob,
elades hetkes oma eluloos...
- Tarmo Selter -
Kevad on käes
Laulab soojalt minu süda
nagu linnukene oksa peal.
Lillelõhna täis on kevade,
päike veeretab end kõrgele.
Õiepung end kikki ajab,
suminat kuulda on veidike.
Summ, summ, summ, summ,
rõõmustab mesimummi meeleke.
Õhk on kirjudest liblikatest tulvil,
nukkumise aeg on läbi saand.
Võimas kevad nüüd looma sunnib,
õnn, kui sellest osa saad.
Jõuluaeg
Täna aega tahaks hoida,
justkui kardaks kaotada.
Hoida jõuludel kätest kinni,
pimedust eemale tõugata.
Ilusas jõuluajas liikuda ringi,
valgusküllast aega nautida...
Veidikene igatsust käib südames ringi,
kurbust leiab hinges ka...
Jõuluajal kätest kinni
tahaks hoida lõpmata.
Võta aega
Võta endale aega,
veidikeseks laena
endale hetk,
et teha üks retk
iseenda sisemusse,
vaikivasse olemusse,
leidmaks end taas
eluhetkede seas,
nautides rõõme ja ilu,
mida vaid peitumas Sinus,
kuid mis on vajunud alla,
kõik olemus päästa Sa valla,
leia end ja ole Sina ise,
nõnda endas leiadki Sa ime -
iseenda tunded, olemuse,
oma rõõmuhetked, andekuse...
- Tarmo Selter -
Suvevaheaeg
Sirelite õitseaeg sai läbi,
ja koolipõli otsa sai,
ka kevadväsimust ei tunne enam,
kõik on kenamatest-kenam.
Nüüd koolikell jääb koolimajja tuttu,
kõik kooliuksed keeratakse lukku,
koolipere tõttama peab ruttu,
suvevaheaeg ju kutsub, siin pole pikka juttu.
Suvel on nii ilus olla,
väsinud pea saab puhata,
välja lasta pinged ihust,
rannaliival lesida.
Saab merelaineis hullata,
merekarbi kohinat nautida,
kõrkjatest hundinuiasid korjata,
tunda end täiesti vabana.
Reisida võiks natukene,
olla kodust kaugemal,
et saaks tunda veidikene,
koduigatsust hinge p .....
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Kallistus
Kallistus läks veerema
mööda ilma rändama
nagu väike kakuke
rõõmsameelsem veidike
Veeres läbi orgude
läbi jõesängide
veeres läbi õhu õrna puulehele
liueldes rohukõrrele
Kalli veeres nii kuis jaksas
elu eest-maksku,mis maksab
et jõuda kiirelt pärale
kallisid jätkub kõigile
Ole sa siis noor või vana
kurvameelne või õnnesäras
kallistus jõuab sinuni
kallisid vajad alati
Nii kallis oled kallistus!
Sa inimkonna igatsus!
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Uni
Vahel ei taha ma ärgata,
olles unenägude kütkes,
nähes kõike, mida märgata
ärkvel olles on raske.
Vahel tahaks vaid magada
nii kaua, kuni kutsub maailm,
et ärgates minuga jagada
kõike, mida seletab silm.
Vahel ma tahaksin vaadata
unes veel rohkemgi ringi
teadmata, mida on oodata,
kas näha saab teisigi hingi.
Vahel ei antagi valida,
on äratus koidiku eel,
tõuse ülles ja veidike naerata,
jõuab õhtu, saad magada veel.
- Tarmo Selter -
2022
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023