Sõnale eestimaa leiti 125 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Kauneid jõule Kodumaa
Eesti on mu kodumaa,
siin on ilus elada.
Saja aastaseks ta sai,
talle teen ma pika pai.
Õlgadel tal raske koorem,
välja paistab palju noorem.
Sinine ja must ja valge,
lehvib uhkelt nii suvel ,kui talvel.
Vaikselt,vaikselt lumehelbed -
sadage me maale.
Et jõulurahu tulla saaks
ja pehme,valge lumi .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Ãœksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Heinakuu
Heinakuu värelev kuumus
Metsmaasikate magushullutav lõhn
Toob meelde lapsepõlveraiesmikud
Rammestava päikese
Kihavad sipelgapesad
Väärikad sõnajalapuhmad
Ja veendunud uskumuse –
Nii turvaline ja õnnestav ongi
Maailm
Rampväsinud hallile talvele
Järgneb alati
Iseeneseksolemise aeg –
Üürike Eestimaa suvi
Maren Toom 2005