Sõnale eestimaa leiti 125 luuletust
Rõuge Ööbikuoru Pesapuu
Pesapuul on kõrgust palju,
vaateid imeilusaid,
kahel korrusel seal saab ju
ümbrust imetleda vaid.
Astmeid on seal mitusada,
jalad pärast väsinud,
üles jõudes, vaata aga,
tabamas mind värskus uus.
Päiksekiirte tulekumas
kirikut näen metsa sees,
öised varjud siiski juba
peitmas seda minu eest.
Ühel pool on näha pidu,
lärmi kajab üle maa,
siiski kauget silmailu
ei see suuda segada.
Tulen alla lummuses,
öö on saabund' juba,
veidikene kurbuseks
ma endal andmas luba.
- Tarmo Selter -
2023
Taas on hommik
Taas on hommik ilus, selge,
vihmalompe pole maas.
Öö on olnud üsna malbe,
mõnel rohututil kastetik peal.
Toomingatel veel õied valla,
tuules lõhnad liiguvad.
Linnud vilksti siia-sinna
turvalist pesapaika rajavad.
Jääks see kõik meil ainult alles,
loodus, kaunis Eestimaa...
Muidu murest murtud oleks,
ikka tahaks rahus ärgata.
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Eesti on ja jääb
Sinine on meie taevas,
must on tume metsaviirg,
lumivalges pilvelaevas
kõrgel pilvepiiril siin
vaatame, mis meil on olnud,
mis on varsti tulemas,
Eestit ümbritsevad ohud
sellel tuulepealsel maal.
Eal ei suuda ükski vägi
murda rahva tahet,
kes näeb ajast aega läbi
levitatud valet,
hoides vabana me hinge,
meie kodumaad,
aeg teeb ikka omi ringe,
Eesti on ja jääb.
- Tarmo Selter -
2023
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!
Heinakuu
Heinakuu värelev kuumus
Metsmaasikate magushullutav lõhn
Toob meelde lapsepõlveraiesmikud
Rammestava päikese
Kihavad sipelgapesad
Väärikad sõnajalapuhmad
Ja veendunud uskumuse –
Nii turvaline ja õnnestav ongi
Maailm
Rampväsinud hallile talvele
Järgneb alati
Iseeneseksolemise aeg –
Üürike Eestimaa suvi
Maren Toom 2005
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....