Sõnale ei ta ei lahku leiti 453 luuletust
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
Kokku-lahku
Vahel tunnen end, kui tantsiks Sinuga taevas
Seejärel kukun valusalt maha.
Ent uuesti ja uuesti oleme koos,
kuid siiski, tunne on üksik.
Mõtlen, et miski ei taasta seda unelmat,
mis kord oli nii suur ja kustumatu
On nüüd nii tuhm ja kõle
Nagu unustusse vajunud tuulelohe,
millese on näritud, üks kole lõhe...
Mu suur soov oleks, et austusega astuksime edasi oma teile
Astuksime uusimaid radu, jätaksime jälgi kustumatuid
Võtaksime elult kõik mis võtta annab.
Ja oleksime Õnnelikud, nagu me loodud olimegi. -Janek V.
Mida ka veel täna ei juhtuks
Püherdasin mõnuga lumes
ühe tehase juures on the best
ent maitse järgi see erines
mis tegelikult oli asbest;
kiiruskaamerad tegid pilti
mida väga vihkasin
sest keeldun saamaks trahvisildi
seega selle kättemaksuks õhkasin;
sest ei salli isegi blondi kaunitarina
et minu nägu, noh, SEAL üleval
pidanud maha nurina
see masin paras pind tagumikus rahval;
demonstreerin, kuidas siga lendab
panen anektoodile punkti
kui näen, et ment ees kondab
siis saab ta mu autoga kontakti;
viisin oma kurja äia Narva
siis ta oma autoga veehoidlasse uputasin
sa lugeja ära pikalt .....
Ei saa üle, ega ümber
Valutav on süda jälle...
Ukrainast ei saa üle, ega ümber
Ei saa me läbi Ukrainata,
ega Ukraina rahvata.
Vahest tunned endas häbi
endas tugevat süüdki,
et kodumaast on lahku mindud-
Hing sees kripeldamas nüüdki.
Üks võõras vägi
segi paiskas-kõik, mis kallis oli
Ja oma musta häbiplekki
ta teistel külge pani.
Kuid ei saa lasta jalgu nõrgaks
ja süüd enda sisse
Jalule meil tuleb tõusta
ja vaenlane puruks lüüa.
Valust tuleb üle olla
Usku hoida südames
Vaprusega südant toita
Üle olla jõhkrusest.
Küll siis ükskord koidab päev,
mil võidet .....
Ma paluma ei hakka
Ma paluma ei hakka,
kui rääkida ei oska,
kehakeelest piisab,
et otsi kokku viia.
Ma paluma ei hakka
ning kauem ma ei oota,
Su olek ütleb kõik,
las Sinule jääb võit.
Ma paluma ei hakka,
ehk lootus ajas lakkab,
ma teadmatuses lähen,
nii ongi Sulle parem.
- Tarmo Selter -
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
parem on, kui Sa ei loe neid ridu
ära ütle mulle suu
varsti ilma jääd
leeklillede hullutavast
lõhnast taeva alusest
vaid saab närtsinud
hetkete ruum
lahkunud kust juuli kuum
silm ussikeele õitest
tee ääres otsima hakkab
suve kõrget taevasina
vihmases septembris
*
ära loe neid ridu
ma ei taha et saaksid kurvaks
suvi on siiski eelkõige vabadus ja rõõm
*
Su suudlusest igal õhtul
kahe käega hoides kinni
ümbert Su kaela
tunnen hing on alles
kergeks muutuvad
kõik me vaevad
kui elu nõnda täidab aega
meil antakse sääraseid
hetki kalleid
Tõeline sõber; see ei valeta.
Puuduta lage; mingu vittu su aru lage;
Tunne; sa oled lihtsalt nukk; kes ei kuule;
Ega suuda faktidega toime tulla; trulla;
Laisk; rutiinist välja suutmata murda;
Näed vaid ühte suunda: süda mädaneb;
Sa ei suhtle iial puhtalt; enest haletsev;
Näitab kademeelt; tehes nägu kurba;
Sõbranna pulma; suhted kõik tunnete puntras;
Tõe hukkand; memuaarides; kõik õige;
Miski ei läinud tal luhta; küll aga teistel;
Elu aeg segaduse treener; ta siiras pilk nii veenev;
Haarad tal käest; et ei nüsiks oma veene;
Tegelt sind pettes; tehes sinust pehme;
Nuumatavad tapamaja sead tema .....
Ei kuulanud, nüüd tunnen.
Sorry ,et ei kuulanud alguses sind,
nüüd olen ise süüdi ,et puruks mu hing.
Sa ju kohe ütlesid ,et pole valmis selleks,
ei tahtnud ma aru saada ,et milleks.
Ennem kui sinusse armunud juba olin,
aina enam su ellu tulin.
Sealt lahkuda enam ei tahtnud,
tunded su vastu pole jahtund.
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Sest valu on liiga suur
Siis vajud telefonisse et iseennast oma möttetest säästa...
Et vahelduseks möelda midagi muud
Mis ma teeks kui see juhtuks uuesti?
Mis saab kui igavesti jääb minevik korduma?
Ei taha ma neid öid unetuid
Kus kui hunt pean kuu poole hulguma
Neil öödel sa minevikule pöörad pilgu
Kas suudad parandada mis tegid valesti?
Su närv su sees on räigelt pilgul...
Kuigi sa ei saa aru et sa isseennast haletsed
Mis tegin ma valesti?
Kas saab miskit päästa?
Kas see ongi ainus viis... Mu ainus kainesti
Ka .....
Ma ei teadnud
rinnus piiritu tühjus
kust läinud sa
ma eales ei teand
mis kummitama jääb
tean, et segasin
valesti nihverdasin
kuid jälle und
sinust jäänud kadunuks
draamat me tundsime
üksteise külgi nülisime
ähvardasime, kaklesime
unustamise, kadunuks jäime.
viimane tõmme, üksik saar
tung vaevlemisest, üksikuks
jäämisest, lahkun siit
vean kaasa unistusi.
neid
Sa ei näe mu sisse
Sa ei vaata minu sisse, väldid arusaamist
Lihtsalt sõnad: „Terveks eluks!“ Näed ju ainult kesta
Joonistad must pildi. Et saaks kenam, sätid raami
Sõrmuski on ajutine, veega mahapestav.
Tahad näha mind kui daami, juustesse sead paelad
Kannad justkui amuletti (ehk läeb hästi?) kaelas
Räägid, kuidas minulaadne vääriks kuldset trooni
Adumata lihtne tüdruk eal ei kannaks krooni.
Pakud mulle uhket laeva, mina küsin paati
Selgitan, et sinu tundeil pole adressaati
Roosidega külvad üle, sest sul minna palun
Lubad osta kalleid kingi, kui käin paljajalu.
Mu isemood .....
Sügis tuli
Kas kusagil on vihmapiisku langemas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Kas kusagil on päike põske paitamas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Päike, jahedad sügistuuled,
vihmapiiskades läbi saju läen,
öökülmast värvumas lehed puudel,
lõpuks sügises lõpeb minu päev...
Kas kusagil on lehed punetamas taas?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!
Kas kusagil on merevahus lained seal?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!1
Tuules lehed on langemas puudelt,
värvimängu ma lehesajus näen,
linnuparvi taevas ma lahkumas kuulen,
külmast taa .....
Õhtuses udus
Õhtuses udus näed tumedaid varje,
saad aimata, mis toimumas öhe,
kusagilt kostumas vaikuses karje,
mõni loomake üle tee läheb.
Päikene enam ei siruta kiiri,
on lahkunud teisele poole,
varsti ei silm enam seleta piiri,
udu sees pinke ja toole.
Leiad end seismas seal laterna vihus,
kusagil seisab veel keegi,
udus on tundumas kõik nagu pihus,
öises taevas kuu süütamas leegi.
- Tarmo Selter -
2023