Sõnale ela leiti 1880 luuletust
lumevalgest leheroheliseks
männil maja taga
sulast oksad märjad
okas rohelisem
talv saab otsa viimaks
lumi valge sind enam
piina ta puhtus kiiskav
meeltele tee liiga
taas ilm saab lumevalgest
sumisevaks leheroheliseks
taeva alt kaob lumi
ta õhku tõuseb ära sureb
enda järel ohkega ukse sulgeb
rõõm sind jälle täidab
iga loik kui peegeldab
avarust ja taevast
saad kinni võtta elu kaelast
elutahe
Ma istun voodil,
käes "pliiats" veretindiga.
Tahan olla paremas, seal kaugel kuskil.
Tõmban enda nahale joone surma sooviga.
Aga, mis siis, kui ma lihtsalt lähen,
äkki kõigest mis piinab pääsen?
,,See pole väljapääs ju",
aga äkki on see ainus, mis vabastab mu?
Kaua ma olen veel siin maailmas,
juba ammu soov surra minus ju tärkas.
Aga sina, sina oled mu viimane tahe elada,
oled ainus, kes suudab mu lahkumist peatada.
Edasi ja tagasi
Noorena mind häiris, et kõik teavad kõiki
tundus rusuv see väikelinna mall.
Ma siis pigem oma rada kõndsin
polnud sugugi see trööstitu või hall.
Koos minuga kõndis ka aeg
üks igati asjalik giid.
Viis mind sinna ja paiskas tänna
ei meenu ükski tüli, ei riid.
Mis noorena häiris, see nüüd suisa rõõm
olla omade keskel ja kodus.
Anda endagi väikene panus
et elada siin oleks õdus.
tri:nu
Adjöö, Stalin
Mängisin jänest ajamasinaga
võtsin marsuudi minevikku
põrutasin Venemaale irvega
et päästa Eesti tulevikku;
vaatan, et musta karva kuju
pöörab pilgu mulle
ei mõista ta mu tuju
selles mida teen talle;
sini - must - valge lipp käes
ja teises piinariistade komlpekt
sööstan ta kallale täies väes
kättemaksu janu on efekt;
mägede poja kabinetis
pöörasin kõik pahupidi
hoidsin teda ketis
ja toppisin perse dünamiidi;
jätkates diktaatori vuntsidega
mille raseerin küüntega maha
ja muude kehaosadega
ei tee samuti eemaldamine paha;
õigus ja vabadus ta .....
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Elul vastu naerata
Kui sa ei tunne elust rõõmu,
oled kui maailma tõugatud,
siis sa lihtsalt eksisteerid
ei soovi ellu muudatust.
Lased minna omasoodu
elul ilusal
ei adugi, et oled loodud,
elu ilusamaks elama.
Sünnime ju siia ilma,
kes valuga, kes valuta.
Siiski elu antud sulle,
elul vastu naerata.
Ei elu põrgut välja kannata...
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Tädi Sofia vastlad
Eelas kord üks töötu ema
tal 2 poega nii tüütud
ei ole uhke pere üle tema
nagu kuradid on sünnitatud;
peab pojad kooli ja tagasi tooma
vastlapäeval viima ka kelgutama
viina rooli taga peale jooma
sest pole miski muud teda aitama;
tulla toime päriseluga
mille üle ta pole uhke
mees mullas, on põrgu kahe pojaga
iga päev häda tihke;
üks poeg roomab teise peal
ja teine jalaga vastu tooli peksab
paras õnnetus taga seal
ja nüüd Sofiale aitab;
nüüd empaatiat enam pole
kui kisa täidab maasturit
elu sellistega kole
vajutab ema teel pidurit;
metsik drift .....
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
Pimeduse embuses
Juba kõik on ära otsustatud
ülimad käsud ette antud
kõndige nüüd surnute seas
ära eelda, mis on mu peas;
selles ilmas pole head ja halba
enam sellist, mis sobib ja ei kõlba
võimsaim teab, mis saama hakkab
piirile kõik ära lükkab;
terve algoritm on ehitatud
põhjale, mis läbi elatud
aga, kes edasi ei liigu
kordab taas neid vigu;
kuid seniks, kui ülim vägi muutmatu
minu hääl on surematu
kurjuses alati on ilu
igas hinnas nii vilu;
omaenda näoga alati
sellega just sünniti
troonil see naine või mees
kellel otsus surmata kõik on ees;
pimeduse embus .....
sest vaid nii ma jään elama
ärgates teen kohe voodi korda,
millegagi ma enam ei torma,
proovin rahulikult võtta, lihtsalt olla,
sest vaid nii ma jään hoolitsetuks.
kohtlen inimesi viisakalt,
häid sõnu ütlen piisavalt,
mineviku välja võtan kellast,
sest vaid nii ma jään hellaks.
annan endast parima,
et olla aus, olla hea,
kas töötab, ma ei tea,
aga vaid nii ma jään inimeseks.
ma ei anna alla, vaid näen vaeva,
end sügavamale auku enam ei kaeva,
luban endal südamest häälega naerda,
sest vaid nii ma jään elama.