Sõnale elad leiti 382 luuletust
Kus elad seal õpid
Kui lapsed elavad....
kriitikas, õpivad nad hukka mõistma.
vaenulikkuses, õpivad võitlema.
naeruväärsuses, õpivad olema kartlikud.
häbis, õpivad tundma end süüdi.
sallivuses, õpivad olema kannatlikud.
julgustuses, õpivad olema enesekindlad.
kiituses, õpivad olema tänulikud.
õigluses on nad õiglased.
turvalisuses, omavad nad usku.
tunnustuses, meeldivad nad iseendale.
heakiidus ja sõpruses,
leiavad nad maailmas
ARMASTUSE!
Lase mul elad
Ühel pimedal süngel ajal
kuulsin su häält ma
midagi oli sellel kajal
mind nii tõmbasid sa
Veidikene hiljem mõistsin,
mis vea olen teinud
veel põgeneda püüdsin
seda sa ette ei näinud
Sa püüdsid mind kinni
sinu võrgus olen nüüd
tulemusteta käime ringi
sa ei tunne mingit süüd
Olen ära püüdnud minna
üritanud igaveseks lahkuda
sa tuled alati järele sinna
kuhu olen läinud jahtuma
Ma ei saa olla sinuga
see teeb nii metsikult valu
Ei saa ka olla sinuta
ega seegi pole mingi elu
Jäta mind rahule, unusta
lase mul sinust lasta lahti
ära enam mu l .....
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Düün 2
Oppenheimer oli korralik
aga võrreldes oodatumaga
oli ulmekas rohkem asjalik
mida ilmasõja tehnika ei jaga;
see on lõplik arvamus
Düün 2 tuli, nägi, võitis
kinoaasta parim tulemus
vägagi mind köitis;
kaamed soomlased said
sinisilmalt kreeklaselt nuga
kes kõrbes elades vaid
muutis krussi oma olemasoluga;
eks siis vt. uues osas jälle
mis jälje maha jäetakse
lubati, et hukatus järgneb talle
rahvaid välja suretatakse
kahtlemata on see aasta film
paremat sellest ei tule
kaunit kino nägi mu silm
õige kehale ja vaimule
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Ilma uneta ei saa
Uni mulle jõudu annab,
Uni unistusi kannab.
Viib mind kuhuiganes
Hing just hetkel igatseb.
Uni mulle suure hooga
Tuleb tervet mõistust tooma.
Seepärast teati juba varem,
Hommik õhtust ongi targem.
Uni paika seab ju veel
Tasakaalu minu sees.
Kui puhanuna ärgata,
On lihtsam ilu märgata.
Päris ilma uneta
Ei saa me keegi elada.
Sa ära ära unusta,
On kõigil vaja puhata!
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
elutahe
Ma istun voodil,
käes "pliiats" veretindiga.
Tahan olla paremas, seal kaugel kuskil.
Tõmban enda nahale joone surma sooviga.
Aga, mis siis, kui ma lihtsalt lähen,
äkki kõigest mis piinab pääsen?
,,See pole väljapääs ju",
aga äkki on see ainus, mis vabastab mu?
Kaua ma olen veel siin maailmas,
juba ammu soov surra minus ju tärkas.
Aga sina, sina oled mu viimane tahe elada,
oled ainus, kes suudab mu lahkumist peatada.
Edasi ja tagasi
Noorena mind häiris, et kõik teavad kõiki
tundus rusuv see väikelinna mall.
Ma siis pigem oma rada kõndsin
polnud sugugi see trööstitu või hall.
Koos minuga kõndis ka aeg
üks igati asjalik giid.
Viis mind sinna ja paiskas tänna
ei meenu ükski tüli, ei riid.
Mis noorena häiris, see nüüd suisa rõõm
olla omade keskel ja kodus.
Anda endagi väikene panus
et elada siin oleks õdus.
tri:nu
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
katastroof
mul on nutt kurgus kinni,
ma ei tea, mida enam kardan,
istun üksi tühjas toas,
see on mulle hea, ma arvan.
ma tahan lahti lasta,
ma ei saa lihtsalt aru,
miks keegi mu palvetele ei vasta,
kui mul käimas on torm ja maru.
millest põhjustatud on mu hinge kadu?
vastuseid võib olla tuhandeid, sadu,
kuid mis oli see hoop,
mis mind tappis?
proovin elada rahus, kuid katastroof,
see mu hinges mängib.
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
Rõõmus tuju
Ära lase rõõmsal tujul
kokku minna halva ilmaga.
Hoia endas rõõmsat tuju,
tasub ära kuhjaga.
Lase rõõmus tuju paistma,
särama hinge ja südame.
Rõõmus tuju meil elada
ja edasi minna aitab,
pühib takistused teelt.
Tore see,
et üks väike rõõmutuju,
külastab meid veel ja veel.
Lahke meel
Lahkelt naeratan Sul ma,
hommik kaunis võib alata,
päeva juurde rõõmu toon,
rõõmsa meeleolu loon.
Lahkelt jagan sõnu häid,
kuulan, kuis Sul käsi käib,
mures oleksin Sul toeks,
südamlikke luuletusi ette Sul loeks.
Kui on lahkus südames,
ilu kõigis mõtetes,
siis on rõõmu elades,
igas hetkes viibides.
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt