Sõnale elisabeth leiti 5 luuletust
"Tahaks..."
"Tahaks ronida korge mäe tippu-voi ujuda yle mere-lopuks, hetkeks seista ja moela,mis minu elus oli oige,mis vale ... aga nyt tahan jätkata teed ja hyyda koigile yle mere -TERE-... Soov täituda voib ainult unes-sest elu mul pakub muud-pean hoidma oma tervist ja meest, sellest oigesti roomu tundma .Nii teengi ja siis saan ma aru - olen rahul sellega,sest tööd elus tehtud on palju,nyt aeg on puhata,saan teha ja olla just nii, mida kunagi enne ei saanud.. Usun,seda pole kellegil vähe,millest rahule jääda voib,iga väikene room on palju,kui oieti tajuda... Armasta elu sest see .....
— Elisabeth...kummaline...
Vahest ma motlen,et minagi peaks...kord laulma yhe laulu...Ma noote ei tunne ja viisi ei pea aga see pole takistus mulle...Kui lapsed olid väiksed,neid magama laulsin..oli palju peas lastelaule... veel nyydki,kui vanust on tulnud...laulan ikka veel-just neidsamu väikesi laule ...
— Elisabethveelkord Elisabethi kohvipausile mõeldes
neid päevi palju oli
kus näis su tuppa
ainult tuleb elu
kogu inetus ja kurjus
hing katki
ka ise ilmas ringi käid
kui hull või lurjus
hetki loopisid
laiali kui prahti
vaid valust saaks lahti
siis kevadena mu
päevas äkki olid Sina
verre tagasi tuli õitsmisiha
silma pisar
unund õrnus sinitaeva
lõputu kõrgus
tsüklist „Poisiiga“
Elisabethi Paus...
mõni totrus
vaata sõrmedest läbi
ela edasi
tee kasvõi kohvipaus
*
siis kui aeg teeb valu
hing seda ära ei talu
see lainetena sust üle uhkab
toob kaasa lämmatavat tuska
käsi sundida saa hetke
minema sellest välja
las viib ahnelt päikse poole
helerohelisse kevadesse
Sind siis Su nõtke meel
ilu janust kuivav keel
ehk oled ise juba sellel teel
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel