Sõnale ellu leiti 381 luuletust
Tuulevana
Udupehmes pilvevoodis
ennast ajamas on loodi
habemega tuulevana,
et saaks lendu tõusta täna,
paitada Su juukseid pehmeid,
puudel rohetavaid ehteid,
külastada murumoori,
õhtusäras päiksekiiri,
vahel öösel tähti, kuud,
mis nii kauged, püüdmatud.
- Tarmo Selter -
2023
Sinu silmi ei tohtinud vaadata
Sinu silmi ei tohtinud vaadata
ometi vaatasin
sinu pilku ei osanud oodata
siiski vist ootasin
Sinu ootuses võinuks ma elada
ent ei elanud
sinu ellu ma tahtnuks end võluda
kuid ei võlunud
Sinu võlus sa võinuks mind soovida
mina soovisin
sinu sooviks võis olla mind proovida
lihtsalt proovisid
Sinu proovisin endale keelata
sina keelasid
sinu keeldu ei suutnud ma kuulata
ometi kuulasin
Sinu kuulmisest vaid võisin joobuda
olin joobunud
sinu joobes võis kõigest muust loobuda
olid loobunud
Sinu loobudes armastust alata
juba alanud
sinu võisin veel südames sa .....
unenägu*
palju õnne kallis
kui osavalt kloppisid mu patju
oli silutud ase
tunne nagu oleks unelmate maal
kus jooksime männimetsa vahel
ja kandsime villaseid riideid
oli ka erandeid loodud
kui ei saa kõrvuti magada
kuidas siis
ka selleks oli sul lahendus olemas
näitasid, kuidas vanasti magasid naris
ja kuidas ennast sinna ülesse tõmbasid
ema vaikselt sünnipäeva eel askeldusi tegemas
tekkis nii koduselt soe
ja hoolitsetud tunne
turvatud tunne, turvatunne
et vahet pole, mis nüüd juhtub
nendele pehmetele patjadele oma villakostüümis
võin igaveseks jääda
palju õnne k .....
Ärkamine uuele elule
Vaata kuis loodus taas puhkend õitsele,
kui kamaluga värskust haarata sai endasse.
Lilled täies õiteilus löönud hiilgama,
puudel pungad uuesti puhkema.
Päike salamisi kulda korjas juurde,
soojad naeratused pilvist välja tõi.
Vahest ärkamegi ellu uude,
sest loovust tuleb aina juurde.
10 000 kulgemist
hilinenult märkad
kümme tuhat kulgemist
korraga on taeva all
olgu päev päikest täis
talvel madal hiirehall
kõik asjad on olemises
leidnud omale koha
kellanupp maja välisuksel
käokell köögis
puuriit räästa all
suve lõpus õitsema
hakkav astrite peenar
saun pisut majast eemal
mis siis hetk kulgemises
võib minna katki
lasta ei taha ajast lahti
ka siis kui enam
sa ellu pole armund
on igavene tema kulg
taeva all päikese
põlemisest valguse
pillav tulv
Taas särab päike taevalael
Taas särab päike taevalael,
taevas sinine kui meri.
Rõõmsalt siutsub linnupaar,
pesas poegi kolm või neli.
Metsa all on maasikmarjad,
magusasti lõhnavad.
Suvi kuum käib kuumalt ringi,
küpsetab ja küpsetab.
Iga päev toob rõõmu juurde,
kui vaid oskad märgata.
Sukelduda ellu suurde,
midagi ilusat ja head sealt endale noppida.
räägid rohu ja lillega
meel endiselt jääb vaikseks
suvepäeva heldusest ja
hellusest valgest pilvest
sinitaevas järve kohal
virvendavas vees
et tulikate õitsemist
päev pilgeni on täis
putketes külatee äärest
ussikeele puhast sina
silm juurde otsib veel
nii kerge on süda
et ilmas sellises saad
olla õhtuni teel
räägid rohu ja lillega
nüüd üht ning sama keelt
see luuletus jäta kindlasti lugemata
ma ei küsi Pessoa kombel
miks ma end ära ei tapa
kuigi inimese igavene
patt ja süü samamoodi
aja kohal ripub täna nagu
enne tuhandeid aastaid
kärbes aknast sisse lennanud
toas sumisev
valge maikelluke maja taga
peenral ons nendelt keegi
kunagi küsinud soovi loomiseks
igaveseks kohanemiseks küll tuule
küll kuivusest maa pragunemisega
varju puudumisega kõrvetava
päikese sügisese ligeduse eest
paradiisi otsimise ammu
olen jätnud selja taha
Eedeni aias Aadama ja Eeva eest
hea ja kurja puud
valvama pandud inglid
kuis lugeda olen tahtnud
teie .....
Kõige külmem suvi
Käime täna õige ära
kasvõi veidike rannaliival
et saaks ära linnakära
ja rutiinist laua taga istuval;
räägid, et kogu aeg on külm
aga kananahka ei näe ihul
kui on jahe praegu ilm
aga oled sellega rahul;
teeks sust pildi, kuidas vaatad
päikest enda ees, seljas fliis
selle hetke kauniks peatad
seista säraga on sinu viis;
ent mida enam aeg mööda läheb
su hääl kaob ja rohkem magad
isegi su pere muudkui mõtleb
et kas hinges on tühjad lüngad;
maininud, et kõik nii vaikne
su ümber ja su sees
sisimas on vihm ja pikne
isegi, kui mina ja päike su ees;
.....
Peegeldused (vanast kaustast)
rõhudes päikese tiirlemisele
saan viidata, et poisist on saanud mees,
kui ta on läbinud esimesed kaks kümnendit
läbitud tähendab jõuda elusana kolmega algavatesse aastatesse
kriitiline faas kui toimub ümberhindamine
tsükli lõppedes 27 ,28
paljud nii manala teed läinud
ära lase lapsepõlvel ja sellest tekkinud sõltuvusel enda eest rääkida
pole vaja
mineviku mäletamine on valikuline
mõni kujundab enda terve persona üles valedele
aga ka see on ellujäämisinstikt
kaitsemehhanism
vabandus
emotsionaalselt kättesaamatu
sa ei saa enam olla tulevikupoiss
.....
blink-182 - Adam's Song
Ma ei uskunud kunagi, et suren üksinda
Naersin kõige valjemini, kes oleks arvanud?
Jälitan juhet tagasi seina
Pole ime, see polnud üldse pistikus
Võtsin aega, kiirustasin
Valik oli minu, aga ma ei mõelnud piisavalt
Olen liiga masenduses, et jätkata
Sa kahetsed, kui mind enam pole
Ma ei vallutanud, harva tulin
Kuusteist hoidis paremaid päevi
Päevi, mil tundsin end ikka elavana
Me ei suutnud ära oodata, millal välja saaksime
Maailm oli lai, liiga hilja proovida
Tuur oli läbi, me olime ellu jäänud
Ma ei suutnud ära oodata, millal koju jõuan
Et aega veeta oma toas .....
Savage - Only You
Ainult sina
Kui mul tõesti pole midagi teha
Ei saa olla tõsi
Ainult sina
Kui otsin kedagi uut
Sa oled vihje
Ainult muuda mu meelt
Kui tunnen end nii pimedana
Siis paned mind nägema
Armastus on vaba
Ainult sina
Kui vaatan sinu silmadesse sinises
Armasta mind ka
Ainult sina
Kui su pisarad on valgustatud kuu valguses
Naerda liiga vara
Ainult muuda mu meelt
Kui tunnen end nii pimedana
Siis paned mind nägema
Armastus on vaba
Ära tõuka mind eemale (Mu armastus on elus)
Ära jäta mind surema (Sa jääd ellu)
Hoia mind tugevalt (Lülita tuli välja)
Kõik tund .....
Siin ja praegu
kui oled pikalt olnud ellujäämise režiimil
siis lõpetad iseendale kaasa tundmise
lihtsusest saab kergus
sa ei tõtta, ei morjenda ennast mõtetega
mis võiks olla
vaid elad hetkes - siin ja praegu
olgugi, et on nii häid kui ka kurvemaid aegu
sa elad selle läbi ja tuled tagasi tugevamana
kui eales enne
ja küllap selle karkassi ehitamine
ja oma töö viimistlemine on vajalik
et hiljem oleks millele toetuda
ükski haigus
ükski tõrge süsteemis pole põhjuseta
iga asi, mis on tulnud, on kui kogemus
ilma liigitamata teda heaks või halvaks
kui tunned mõnu väikeste .....
27.mai öösel Allikal
männi okste vahelt
maiöö valgus aknas
magada ei lase
sa midagi ei taha
lihtsalt meel on sellest
arem tasem
kaua puutumata jääb ase
*
Liisule
Su hing on kevade
ja suve ligi mitte
enam nendest lahus
supleb nagu aed
õite vahus
joob päeva peost
päikse heldeid kiiri
koos ehaga saab
õhturahuks
hommikuga aknas
õnnevaluks
Rongilt maha tulles
nähes teid niimoodi
kahekesi käsikäes
kevadöösse minemas
suu mult küsib
mis on arm ma vait jään
kaua lausuda ei taha
ühtki sõna viimaks kohman
küll veri ära tunneb
kui arm on .....
Sina.
Juba esimesel õhtul,
armusin sel jutul.
Vallutasid kõik mu mõtted,
ei meeldinud sul suhted.
Ootasin, et sa kirjutaks,
sinuga terve päeva jutustaks.
Poleks arvand, et nii kiiresti armun.
Terve õhtu sammun.
Unistan sinust,
nagu beebi linnust.
Ütlesid, et armastad mind,
olin nii vähe sinuga rääkind.
Ütlesin, et armastan sind,
olid mulle kaua meeldind.
Polnud me veel üksteist näind,
olid mu ellu alles sündind.
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....