Sõnale elu surm leiti 372 luuletust
Rahu
On aegu, mil' surm võtab oma,
ei keegi siin vaielda saa,
need hetked koos Sinuga täna
jäid viimaseks, kohtume taas
seal, kuhu läksid Sa ära,
hing rahus nüüd puhata saab,
tulen varsti, kuid mitte täna,
küll jälle me kohtume taas...
- Tarmo Selter -
2022
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Kui hommikul vara ärgata,
vaata vaikides ringi,
kas tõesti on juba märgata
sügise loodavaid kirgi?
Kas on hommikuses udus
tunda näol karget õhku,
loodus, mis on veel elus,
vaikides haihtumas õhku.
Sügis õrnalt lehti paitab,
värvides loojanguvärve,
nii suvele vaikides näitab,
et sügis vargsi saabub jälle.
- Tarmo Selter -
2022
Olevik
Vahel mõtled elu üle,
mis on hetkes olemas?
Kas meil valmis olla tuleb
selleks, mis on tulemas?
Hoiad pilgu idapiiril,
lõuna poole vaatad, ehk
tulemas on sealtki keegi,
kellel silmis kurja helk.
Elad hetkes, hoiad oma,
mõtled, mis on tulevik?
On ju homne varsti täna,
kätte jõudmas olevik.
- Tarmo Selter -
2022
Ãœks hingeke rahus magab
Lillede-ja pärjakoorma all
üks hingeke magab,
see hing on nii noor ja nii puhas.
Kui ükskord need lilled
närtsivad seal,
siis hing tõuseb taevasse,
seda ma tean.
Inglid kõik ootavad pilvede peal,
et hingele uut elu
pakkuda seal
Taevalaotuses palju hingi on koos,
nii noori-,kui vanu,
laulab taevane inglite koor.
Siis, kui Sa veel olid.
Siis kui Sa veel olid,
ja särasid silmad, laulis suu ja naersid.
Mitte ainullt siis, kui veel olid.
Olid teel täis tahtmist,lootust ärevust
ja sügavsinist ootust,
et veel olla, kui vaid saad?!!
Oh tahtsid! Väga...
Ja mina kartsin mõelda,
.....
Sõda
Sõda ei küsi vanust,
sugu ega midagi muud,
sõda vaid elatub valust,
järgi tast jäämas on luud.
Sõjast ei rahu saa iial
ükski hing, kes vaatab ja näeb,
mida põhjustab ego ja viha,
kuidas langevad elutult käed.
Sõda on sulgemas silmi
isadel, emadel, lastel,
nii palju on kadunud hingi,
rahu neil saada nüüd laske.
Vaadates taevaseid tähti
öises pimeduses tunnete najal,
ehk on hinged pidamas vahti
nende üle, keda armastamas.
- Tarmo Selter -
2022
Kättemaks
Külm süda ei rahulda seda,
kes vägistab ja surma loob,
ta jälgi peitmas on kehad,
surm tema hinge rahu toob.
Ta tapab vaid neid, keda julgeb,
hiljem jookseb, kui tugevat veel
kaugelt märkab, on vaid tema hingel
paljud lõppenud elud ta teel.
Ta võib öelda ükskõik, mida tahes,
tema palveid ei kuule, ei näe,
kui lõppeb ta elu, mis vale,
läbi ohvrite kättemaksu käe.
- Tarmo Selter -
2022
Hing puhkab
Ei, ta ei lahku Su juurest,
Ta on Sinuga koos
Sinu mälestustes, mõttes,
Sinu eluloos...
Sa ära unusta teda,
tuleta meelde
need hetked nii kenad
Teie ühisel teel veel...
Hing puhkab vaid veidi,
olles Sinuga hetkes,
kuni lahkuma peabki
uude ellu ja retke.
- Tarmo Selter -
2022
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
Lähedaste hüüd
Kuhu Sa kadusid,
Sina, kes Sa olid siin?
Nüüd lõpuks adusid,
kui õrn on elu piir.
Kuhu läksid Sa,
alles olime koos?
Veel kord kohtuda
oli Su ainuke soov.
Siiski näha Sind
enam ei keegi saa,
on juba kaugel hing
valvamas lähedalt.
"Kõik, kes lahkusid,
tulge tagasi nüüd!"
nii kauguses kaigubki
kõigi lähedaste hüüd.
- Tarmo Selter -
2022
Mälestuseks
Inglitiivul on lendamas ära
vaikides langenud hinged,
saatmas neid relvade kära,
hinges veel kurbuse pinge.
Ei pisarad neid enam päästa
ning palved neid tagasi too,
nad igavesti on saatmas
mahajääjaid nende eluloos.
Kas kuskil on olemas piir,
millest enam ei edasi minda,
kõigi südames olete siin
ka siis, kui aeg edasi lendab.
- Tarmo Selter -
2022
Maailm on minule võlgu
Maailm on minule võlgu
tuuled ja tormid ja päikese
maailm maksta võiks minule
intressideks seikluse väikese
Maailm on minule võlgu
nalja ja naeru ja nutud
veidi võiks maksta ta minule
õhtused veetlevad jutud
Maailm on minule võlgu
tahtmised tunded ja ulmad
ajataks maailm siis veidigi
viivisteks hingedes pulmad
Maailm on minule võlgu
iha ja võimu ja jõu
puruneks voolaks ehk millalgi
kogujal põrsaste põu
Maailm on minule võlgu
väärtused aated ja au
maailma käendaja anna siis
üks siiras ja imetlev "vau"
Maailm on minule võlgu
sinu su silmad su k .....
Hinges
Hinges ma hoian ja tean,
et talletub sinna see kõik,
mida südames meeles ma pean -
iga valusaim kaotus ja võit...
Hinges ma hoian, kui olen
emotsioonidest üles köetud,
ei siiski ma unusta, kui tuleb
me lõpp, need hetked on loetud...
Hinges ma hoian ja kogun
headust ja kurbust ning neid,
kes osalenud on minu elus,
igatsema jääda neid võin...
Hinges ma hoian ja tean,
et edasi liikudes hing
seda kõike ju meeleski peab
ka siis, kui tuleb uus sünd...
- Tarmo Selter -