Sõnale elu leiti 4336 luuletust
Naiste elu
Riided, kombed, etikettid..
Suurte õitega bukettid..
Paelad, lipsud, kaunid kleidid,
Kotid, rihmad, kallid ketid...
Klambrid, kätised, baretid...
Muuseas - ilusad korsetid,
Kingad, küüned, suured letid,
Tagaotsa veel banketid...
Kaunid kübarad, brasletid..
Kreemid, maskid ja žiletid,
Sukad, pitsid, hooldus setid..
Mantlid, sõrmused, manžetid,
Igasugu saapad, ketsid..
Reisid, unelma paketid,
Sussid, madalad baletid.
Sõrmused ja kivid kallid,
Igasugu moodsad sallid..
Sport ja suured fitnesspallid,
Trenažöörid, shopingrallid.
Emotsionaalsed kallid.
Kuidas naine kõ .....
Elu pahupool
Aastaid oled elanud,
on hetki selja taga,
millest mõeldes möödub öid,
kui hetkegi ei maga.
Halba hetke kustutades,
mõtleks miskit head,
aga sul ei meenu muud,
kui elus tehtud vead.
See on näide sellest elust,
mida sa ei soovi,
nii et palun,kallis sõber,
vähem juua proovi!
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
Elu olevikus ...
Elu ette meile mängib rütmid , rollid,
õnne kui kehas rahu hinges rõõmud.
Kiirelt olevikkus , tulevikku - liigud,
jättes minevikku , noorusaja noodid.
Kaug tulevik , koos vaid unistustest,
ei eales teda näe silm päriselt seest.
Ta kaugusse ruttab põgenedes eest,
nii ulm meid saadab , jäänu eluteest
Hansi!!!
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
elu pole kerge
Segadus mu sees mida olen
üritanud juba korrastada
ajast mil mäletama hakkasin
esimesi probleemseid hetki elust.
Kõik pole olnud alati nii
tore ja roosiline nagu neis
ilusates filmides ja seriaalides
kus peaosatäitjad piltkenad
ning omavad villasid - nende ees
kiireid sportautosid otse ajakirja
kaante vahelt välja lõigatuna.
Siiski nende perekonna kriiside
ning selle hullus trallis - mida
nimetatakse eluks leidub keegi
kes peab mind oma kalliks - mida
olen ma soovinud hetkest mil
tekkis tunne, et tihti on
mina vastuseisus terve maailma vastu.
Segadus mu .....
elu põhimõtted
me ootused. me lootused.
määramatult kaunid näivad.
me sõnad. me võlad.
ülepea nad käivad.
me elud. me melud.
igatsust kannavad.
me tunded. me huuled.
armastusele hääle annavad.
me unistused. me südametunnistused.
hoiavad tasakaalu väiksel õrnal hingel.
me ideed. me mälestuste orhideed.
kaitseb neid alateadvuses ingel.
me soovid. me salajaste mõtete hoovid.
kus saab varjata kõike mis pole kindel.
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
elu kortermajas
kusagil karjub laps ja haugub koer
keegi prõmmides suleb korteriukse
kostub irvakil aknast suvalise naer
kõrvas peksab rahutu südametukse.
unetult varahommikul veel lebad
ühtlaseks kogumikuks sulanud kisa
maailmas hullumeelses siin elad
kus allkorrusel naabriks purjakil isa.
trepikojas on nostalgiline mineviku lõhn
astmed kulunud ning seinal värv laiguline
öösiti hiilib siin surma siluett näljast kõhn
kel silmis pilk nõnda inimlikult kurvamaiguline.
tänagi öösel paistab tavapäraselt tähed ja kuu
kõik tunduks nagu olevat eilse sarnaselt sama
mis sest .....
ma elu surve all
ma elu surve all purunenud
nagu hariliku pliiatsi süsi
eilse varjuks sõpradele ununenud
probleemide puntrasse üksi
ülepeakaela olen segunenud.
olevikku kirjeldav leht tühi
sõnadest on mu eluloo raamat
tunnete kustukumm valu ei pühi
mida katki olemine toonud kaasa.
kes mind uuesti teravaks teritab
et poleks vaid ma ajatolm pinalis
maailma joonistades üles ehitab
õnnelikuks siis kahekesi värvides
oma südamed armastusega ehtides.
Elav-elu
Piparkoogi, piparkoogi piparkoogi mees
vupsab välja tundmatust kui õige mees
silmis põleb tuli, põues hõõgub vimm
laual põleb küünal, käes tal õng ja lant
laual noad kahvlid sätitud on reas
ikka püüab konksuga ta kalu liua pealt.
Piparkoogi, piparkoogi, piparkoogi mees
tunneb ennast justkui või sees
pipargoogi mees nii vapralt mööda raudteed läeb
eemal terendavad karamellimäed
võitleb kui mees, võitlus on ees
kuni maandub üksikkongi
tapamajas number kuus.
Piparkoogi BLUUS
maandus tapamajas number 6
Elu Raplamaal
Raplamaal on elu kui koopas
Jumal seal töötas
nüüd on elu möödas.
Mul pea valutab,
sest veri kallutab,
kui raplamaal vahutab.
Istun keset raplamaad,
Ning näen kedagi kaevamas
Ning laenamas.
Olen mures,
sest raplamaal koer kuses.
Minu Taavi on koolis
Ise istun toolis.
Terve elu ronides astmetel(1)
Räägin teistest, kui enese kogemuslikust eilsest,
kõik on selge, pinnapeale kirjutatud mis mõlgub meeltes,
kui teistega kokku ei peakski kunagi puutuma, hakkaks meheks,
lakkaks see võrdlev tehe, kasvaks vaikuse veste,
harivaks meetmeks, et näha mis, siis tegelt,
läheksin hulluks, kui paljaks end ei kisuks,
kisast kärast, anastavast mõissa härrast,
lööks lambid kinni, et näha igat tähte, mis taevas särab,
ei haaraks sarvist härjal, kõnniks oma rajal,
Ja ma vannun, et ma ei jääks nälga,
kui maa poleks jaotatud, iga kord ma midagi kaotanud,
kui kodu-ukse lahti pao .....