Sõnale emake loodus leiti 19 luuletust
Tuul
Tuul põllul ringi tuhnib,
nagu otsiks sealt viljaterakest.
Tuul viltusel aknaluugil kõlgub,
ei ühtegi hingelist.
Tuul katkisel kiigel vingudes kiigub,
pole kiigutada enam kedagi-
Tuul vilistades korstnasse poeb,
otsides suitsuhõngu.
Tuulel mõruks muutub meel,
kogu tare on vajunud längu.
Tuul lehvitab rätti, mis pesunööril,
rätt liueldes lendu läeb koduteelt.
Tühjad on väljad ja kurblik on meel,
Tuul sahistab leinakaskedes veel.
Küll kutsub
Küll kutsub, küll kutsub
see kevadine hõng,
lume alt sulanud
kollakas-rohekas õnn.
Küll naeratab taevas,
küll kallistab puu.
See on Emake Loodus,
see on kevadesuund.
Rohked sulaveejõed
vallutavad teed ja rajad,
paljastades sügise tõed.
Meil on seda vaja.
Tuuleiil
Tuuleiili võimus vaikselt võtmas maad,
päikselises kuumuses küll veidi jahutab,
kuivatades siiski põldu, radasid,
ojasid ja niite, puudelatvasid,
viimseid rohututte kõrvalisel teel,
kus on loodus vaikkselt võimu võtmas veel,
tuues juurde kurbust, vines leitsakut
nii õhtutunnnil hilja kui väga varakult.
Tuuleiil, Sa puhu siia kauged pilverünkad,
tumedamad pilved või siis hoopis tormiks hakka,
too Sa meile vihma, maale kosutust,
loodusele soojust, headust, armastust.
- Tarmo Selter -
2023
Ma tahan olla su kõrval
Ma tahan olla su kõrval ja kuulata
Ööbikuid öösel ööbikuorus lõõritamas
Ma tahan olla su kõrval ja neelata
Emakese maa mesimagusat maitset
Ma tahan olla su kõrval ja naerda
Rõkata koos kilkavate naerukajakatega
Ma tahan olla su kõrval ja kaeda
Munamäe tipust kodumaa rohevat ilu
Ma tahan olla su kõrval ja vesistada
Äsjasaabunud septembrikuu vihmas
Ma tahan olla su kõrval ja rutata
Koos tuules siblivate sügislehtedega
Ma tahan olla su kõrval ja liuelda
Ühes valevate helvestega talvetaevast
Ma tahan olla su kõrval ja ärgata
Kui esimene lumikelluke kevadudus
.....
Ilus on olla
Ilus on olla
ja ilus on mõelda
ja ilus on tunne mu südamel
Ilus on hommik
ja ilus on õhtu
ja ilus on armastus ikka veel
Ilus on laul
ja ilus on luule
ja ilus on minu emakeel
Ilu on silmis
ja ilu on meelel
ja ilu on kaunites sõnades
Ilu on maal
ja ilu on taeval
ja ilu on päikesel säraval
Ilu on kõikides
avatud meeltes
ja ilu ei ole veel otsa saand
Tule, tule suveke!
Tule, tule suveke,
tule lõoke!
Mulle meeldib kesake,
kesal lõo pesake.
Tule, tule suveke,
valmi marjake!
Mulle meeldib maasikas,
ta suu punane.
Tule, tule suveke,
õitse lilleke!
Mulle meeldib ülane
ta valgusküllane.
Tule, tule suveke,
puhke pungake!
Mulle meeldib leheke,
ta õrn ja haprake.
Tule, tule suveke,
hõiska keeleke!
Mulle meeldib emakeel
ja tema kõlake.
Tule, tule suveke,
varsti sügis teel!
Nukker on ta meeleke,
pisarad ta teel.
Kevad
Rahulik on täna taevas,
rahulik on minu meel,
emakeeles laulu lüüa,
üksildasel metsateel.
Lilled noogutavad kaasa,
linnul noot on noka sees,
sammun uljalt üle aasa,
ojakene lookleb teel.
Mahe tuul mu juustes sasib,
kleidiserva kergitab,
pruntis huulil kõrva puhub,
keelitab ja meelitab.
Rahulik on kõik mu ümber,
oleks rahu mujal ka,
siis vast oleks õnngi suurem,
õnnekevadet jagada.
Kägu
Õhtuhämarusest kostub
kaikuvat käo kukkumist,
kuku,kuku,kuku,kuku,
isaslind emaslindu kutsub nii,
kli,kli,kli,kli,
käoema itsitusega vastab nii.
Kägudel vandenõu on peetud,
pesa üles otsitud,
noka vahel võõras muna,
pesast alla heidetud,
käoema muna aga,
asemele munetud,
vehkat teeb siis minutiga,
jahtima peab pesa uut.
Soolt küll kägu emane ja isane,
mitte iial aga,emake ja isake
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Emadele
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahan tunda, et targasti oma rada olen käinud,
tahan tunda, kui meie aeg on ümber ja läinud.
Nii kindlalt kinnitatud inimlooma teadvuses,
kus supluses on laps, kui suplemas ema headuses.
Aitäh, mis kõik suutnud oled anda,
endas ja edasi antut väärikalt püüan kanda.
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahaks nii tahta, võtta, jõuda Sind sülle,
sõnades, see päev, Emake ,on just Sulle
Oled looduse loodud loodus imekena,
Ait .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Üks hetk
üks hetk ja pisaratest saab meri
või üks kaev
kuhu koguda vihmastel päevadel vett
et seda hiljem ämbriga üles tõmmata
puhas allikavesi
milline nauding olla osake loodusest ja
osake vanavanemate tarkusest
leida emakesest maast see ilu ja võlu
millega oma igapäeva toimetusi rikastada
kui hommikul ärkad koos kukega
ja seda sammud lauta
et teha seal toimetusi
toita loomi ja vaadata, et kõik on elus ja hinges
sa tead, et sa oled vastutav
juhtugu, mis tahes
ka nende hingede elu on sinu päranduseks
on inimesi, kes ajavad nutma
kes ei kontrolli enda sõnu
kes ei kont .....
Eestipärased on nimed
Mai see tasapisi läheb,
juuni, juuli, august tuleb.
Suvekuudel nii ilusad on nimed,
eestipärased on nad.
Eriti mul meeldib nimi Juuli
vanu aegu meelde tuletab.
Mu kadund tädigi oli Juuli,
ta kaasa August, lahke südamega.
Ise kevade laps ma olen,
sündisin, kui loodus hakkas õitsema.
Minu kulla emake,
nimeks kinkis Mai minule.
Õnnesära
Su silmades näen õnnesära täna,
emake, mulle see nii tähtis on.
Eriliselt emadepäevgi särab täna,
südamel nii soe olla on.
Emake Sind kiitmast ma ei väsi,
ikka silitan Su õrnu töökaid käsi.
Emake Loodus Sul juustesse pununud on hõbehalli,
elu vorminud imelisi jooni Su kätele on.
Eluilmaski ei unusta Sind ära,
igal pool kannan kaasas Su silmade sära.
Hoian Sind keelel ja meelel kogu aja,
emake õnnetoojana alati särab.
Tädi Sofia õunamahl
On hooaeg kohal
kus kõik õunu korjame
igal hommikul ja ehal
omale õunu talveks varume;
sugulaste maakodus
tädi Sofia korjet teeb
kaunis on emake loodus
peas õunaisu keeb;
pesi viljad puhtaks
pani masina tööle
millegist muust ta ei unistaks
kui et saaks mahla keelele;
äkki masin peatus
ummistustusest kaablid suitsesid
siis Sofia hakkruisse astus
ja jalaga trampis terasid;
nii uuesti terad põrisevad
hakkimine oli Sofiale kiire haud
hiljem teised mõtlevad
et miks mahl maitseb nagu raud