Sõnale emakeel leiti 73 luuletust (pop)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Eesti keel
Eesti keel ja kirja võlu
loob meil nautimiseks sõnu,
hoides ikka südames
meie kallist emakeelt.
Kaunist kõla hoia meeles,
raamatutes kirjakeeles,
lausudes neid siin ja seal,
elades siin Eestimaal.
Kirjutades jälgi seda,
kus käib punkt ja kus käib koma,
räägi, laula kõlavalt,
nii keel see kõlab kaunimalt.
Eesti keel on riigikeel,
meie osa, meie meel,
Sinu oma, minu ka,
elades siin Eestimaal.
- Tarmo Selter -
2023
Ema keel
Oli emakeelepäev
aga selle maha magasin
teha etteütlust oli mõtetu vaev
pigem niisama ringi nussisin;
mu koolielu oli ilget sitt
hindamine oli range
seal direktoril haises vitt
probleemidest on selg kange;
oi türa, kuidas meeldib nikkuda
naist, kel ilus perse
meeldib kaevu sittuda
vett roojas suur purse;
epdeemia käigu putsi
ja selle eitajad imegu munni
neil kaine mõistus läinud
no kurat, nädalavahetustel poed kinni;
eesti keel on ilus
koos kõigi oma roppustega
talu elu rahvast nii tahus
ei anna võrrelda teiste keeltega
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Head emakeelepäeva!!!
Emakeeleta Sa pole sina ise,
hoia oma keelt, ära meelest lase,
anna edasi nii sõnades kui viisis -
nii loomingus me keel see rändab siiski
ajast aega, peitudes vaid vahel
võõra võimu taha, aitamas vaid tahe
püsida ja olla lihtsalt Sina ise -
hinges eestlane ja emakeeleline...
- Tarmo Selter -
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
Kevad
Rahulik on täna taevas,
rahulik on minu meel,
emakeeles laulu lüüa,
üksildasel metsateel.
Lilled noogutavad kaasa,
linnul noot on noka sees,
sammun uljalt üle aasa,
ojakene lookleb teel.
Mahe tuul mu juustes sasib,
kleidiserva kergitab,
pruntis huulil kõrva puhub,
keelitab ja meelitab.
Rahulik on kõik mu ümber,
oleks rahu mujal ka,
siis vast oleks õnngi suurem,
õnnekevadet jagada.