Sõnale emakeel leiti 73 luuletust
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
Eesti artist on möku
eesti artistid kõik on pussy'd
esitlevad ennast kui kõvad
musklipoisid
ei julge arutleda ühiskonna teemasid
ainult mögisevad
sellest kuidas
nende bemmil on uued kummid
eesti artistid on pussy'd
laulavad ainult seda vana viit
mitte midagi ei ole uut
"mul šokolaadist jänes"
seda samamoodi kõik
raadio Elmar
hommikust õhtuni
"räpivad"
ise vaatavad
mustanahaliste poole
irvel pilguga
ja nii väga
on vaja võõras keeles laulda
ja enda emakeelt häbeneda
reketid
muud pannid
ja penid
pistke persse
enda lasteaia tasemel
saundid
.....
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel
Tule, tule suveke!
Tule, tule suveke,
tule lõoke!
Mulle meeldib kesake,
kesal lõo pesake.
Tule, tule suveke,
valmi marjake!
Mulle meeldib maasikas,
ta suu punane.
Tule, tule suveke,
õitse lilleke!
Mulle meeldib ülane
ta valgusküllane.
Tule, tule suveke,
puhke pungake!
Mulle meeldib leheke,
ta õrn ja haprake.
Tule, tule suveke,
hõiska keeleke!
Mulle meeldib emakeel
ja tema kõlake.
Tule, tule suveke,
varsti sügis teel!
Nukker on ta meeleke,
pisarad ta teel.
Kevad
Rahulik on täna taevas,
rahulik on minu meel,
emakeeles laulu lüüa,
üksildasel metsateel.
Lilled noogutavad kaasa,
linnul noot on noka sees,
sammun uljalt üle aasa,
ojakene lookleb teel.
Mahe tuul mu juustes sasib,
kleidiserva kergitab,
pruntis huulil kõrva puhub,
keelitab ja meelitab.
Rahulik on kõik mu ümber,
oleks rahu mujal ka,
siis vast oleks õnngi suurem,
õnnekevadet jagada.
Ema keel
Oli emakeelepäev
aga selle maha magasin
teha etteütlust oli mõtetu vaev
pigem niisama ringi nussisin;
mu koolielu oli ilget sitt
hindamine oli range
seal direktoril haises vitt
probleemidest on selg kange;
oi türa, kuidas meeldib nikkuda
naist, kel ilus perse
meeldib kaevu sittuda
vett roojas suur purse;
epdeemia käigu putsi
ja selle eitajad imegu munni
neil kaine mõistus läinud
no kurat, nädalavahetustel poed kinni;
eesti keel on ilus
koos kõigi oma roppustega
talu elu rahvast nii tahus
ei anna võrrelda teiste keeltega
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....