Sõnale emme leiti 103 luuletust (parimad)
Ilus valge talv
Valged lumememmed reas
kõigil kaabulotid peas
sütest nööbid sirges reas
seisavad kui piirikaitsel seal
Taevast alla sajab lumi
sajab kuni hangedeni
sajab valgeks maa ja taeva
katab kinni murevaeva
Ilus valge talv on see
meeleolul rõõmu teeb
lumehelbeid langeb veel
langeb terve kodutee...
Talv
Talvega tuleb kõike jagada-,
külma, tuisku, libedat.
Talvel on palju ilusat,
pehmet lund, rõõmu säravat.
Veel lumehanged kõrguvad,
kelgusõidud on vingemad,
lumememmed sirguvad,
jääpurikad räästa all helgivad.
Talvega tuleb kõike jagada,
tal on mida pakkuda.
Talvel on rõõme kuhjaga,
silmailu otsata.
Naabrimemmest lumememm!
Suvila naaberimemm pole veel 70
aga juba enam tööd teha ei viitsi
päevast päeva aknal peesitab end
teeb tobi ja kaanib õltsi;
see nädal, kui tuli jälle sahk
magas ta end hanges kaineks
lootis sõba silmale ehk
aga see ei teinud teda ilusaks;
lapsed tänaval tegid lumememme
mõtlesid, miks ümbrus punakas
lund värvida pole komme
üks neist siis selle avastas;
kuidas nina turritas väljas
oli palli sees naabrimemme pea
uues kehas leidmist ootas
kuidas tükkideks sai, lapsed ei tea
Kuula kevadet
Ilm nüüd nutujoru ajab,
märjad on kõik teed ja rajad,
jääpurikad kõik on vees,
üleni, üleni pisaratekees.
Lumememmede kaabulotte
nirisev ojakene veab,
kellukad kõik lumehangest,
välja pistnud oma pead.
Kevad on nii imeline,
kevad kuulamise aeg.
Kevad põue poeb nüüd sulle,
kingib rõõmu iga päev!
Tädi Sofia jõulud
Elas kord üks töötu naine
kellel 2 poega, kes närvidele käivad
nendega madal on suhe ja maine
suhted päris mädad nagu näivad;
et riigilt raha saada
võtnud järeltulijad endale
aga paljuga vaja arvestada
näiteks, et pole elu olla Sofiale;
see eriline päev emale ei loe
mingid tüütud pühad tagasi
õues pakane ja toas pole ka soe
jõuluõhtu pole naljaasi;
lapsed pärivad "millal jõuluvana siin"
nii vastikult, et vahtu suust jooksnud
katsu nendega olla, paras piin!
mõlemad raudselt täis joonud;
ajumürgitus platseebot loob
näiteks hõbekellasi pimedas hel .....
Suvepuhkusele!
Näe, kevad lehvitab, teeb pai!
Soe päike suve algust teatab.
Meil kolmas aasta otsa sai -
kõik õppetööga seotud peatab.
Taas õpetaja jagab mappe,
neis te enda tehtud edusammud.
Ka emmed koristavad kappe –
sa kärsitusest trepil tammud.
Nüüd aeg teid suveteele viib
ja päike pruuni jume annab.
Toob naeru näole kirjutiib
kui tuul ta maasikale kannab.
Aeg edasi kuid ikka rühib
ja sügis piilub õunapuul,
tuul sügislehed kokku pühib
me kohtume taas naerusuul.
Südamest õnnelik
Jälle on kevad...
Memmed ja emad
töötavad põllul ja aias...
Lapsed need laiali
elude vagudes,
ilma peal
suures ja laias...
Jälle on päev -
emade päev -
võtta üks tõsine hetk...
Olla vaid tänulik,
südamest õnnelik,
et ette sai võetud
see retk...
/Mari*Uri/
Rõõm on valgest lumest
Loendamatul hulgal
lumehelbeid langeb,
valge lumi sillerdab,
mägedeks paisuvad lumehanged,
suusarajad lume alla mattuvad.
Lumememmedel on lõbu laialt,
porganditest ninad uhkelt püsti seisavad,
sütest nööbid uhkust juurde lisavad,
lapsed lumehangedes hullavad.
Väiksed kuused, lumest tornimütsid peas,
seisavad kõik ühes reas,
jõulud saabuvad õige pea,
kuusk ilus olema peab.
Hea on olla lumesajus,
kui ta õrnalt langeb peal,
siis ei ole hingel valus,
sisimas juba jõule pean,
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves