Sõnale emme leiti 103 luuletust
Naudi hetke
Ma ei nuta alati, Emme
kui sa lahkud toast
ja mu paha tuju
lõppeb varsti.
Ma ei ärka alati, Issi
su kallistuste peale öösel.
Ja üks päev sa igatsed,
pühkida mu pisaraid.
Ma ei jää alatiseks
väljalööma sind voodist
või küllili magama su padjal,
kus sa tahaksid asetada oma pea.
Sa ei pea mind igaveseks kandma autost
kuna mu väiksed jalad
ei ole veel piisavalt tugevad.
Nii, et naudi igat kallistust,
mäleta neid kõiki.
Sest üks päev Emme, ma pole enam nii väike.
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
Kes mind armastab
Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme .....
Ema
Iga ema seda teab
millal kõige armsamaks
oma last ta peab...
Siis kui laps on uinunud
kätu emme käel,
nutt ja kisa ununud,
õnnemuie näol...
Ja kui laps on pikutand,
ärkab unest üles,
käed su poole sirutab,
naeratab su süles...
Kui ta tujus vallatus
sinu naeru ootab
või ükskõik, mis hetkel, kus
pilk teil rõõmus kohtab...
Kui sa oled kurb või mures
ja su laps su juurde tuleb,
sügavalt su silma kaeb,
puudutab, - ja õnn sind laeb...
Kevadrõõm
Kui lund ei olnud enam maas
ja kevad puges põue,
siis vana lugu kordus taas,
et issit kiskus õue.
Eks õue kiskus lapsi ka
ja emmet tuulutama,
kuid issit kiskus eriti
suurt rõõmu kuulutama.
Siis pandi lapsed riidesse,
et issil kaasa anda,
et kõik see suur ja särav rõõm
saaks jääda perekonda
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Talv
Talvega tuleb kõike jagada-,
külma, tuisku, libedat.
Talvel on palju ilusat,
pehmet lund, rõõmu säravat.
Veel lumehanged kõrguvad,
kelgusõidud on vingemad,
lumememmed sirguvad,
jääpurikad räästa all helgivad.
Talvega tuleb kõike jagada,
tal on mida pakkuda.
Talvel on rõõme kuhjaga,
silmailu otsata.
Kevade igatsus
Lumememm hakkas sulama,
järjest kössi vajuma.
Vares kaabuloti peal,
uhkust täis ja kraaksus seal.
Koerakrants tiirles ümber memme,
viimaks ümber lükkas selle.
Varese rõõm valuks sai,
koerakrants sambana seisma jäi.
Lumememmest sai voolav, nirisev oja,
kevade tulek aeglane näib.
Süda on avatud kevadele juba,
päikegi üha kõrgemalt käib.
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Mõistuse vastased
Pärast lehtede langemist
raagus metsa joostes
saad valusalt vitsa
neilt kes enne hellalt vihtlend
Vaatad imestusega
oma vorpis nahka
verepritsmeid sokkidel
aga sisimas tead et
läbi sügise südame tormates
sa ei upu nagu tavaliselt
Nüüd vastu talve ent
verd vemmeldada
on täiesti mõistuse vastane
aga me oleme inimesed
me olemegi mõistuse peamised vastased
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....