Sõnale est leiti 6968 luuletust
Antud...
Kuidas tuleb kevad meile südameisse?
Vaikselt lumesula, päiksekiirtega,
rohetuttidena metsaservadesse
põski paitavate lõunatuultega.
Kas on tunda elu tärkamist
siin ja seal, ka mullapinna sees?
kas on näha kiiret ärkamist
armastuses, meie hingedes?
Anna andeks selle eest, mis sügis võtnud,
andes võimaluse uue elu sünniks,
ikka saame kõik, mis meile elus antud
mõneks aastaks, sekundiks või tunniks.
- Tarmo Selter -
2024
enesetapu ja kohvi vahel
tapaksin end, või valiksin täna kohvi?
olen maganud, ent väsimusest ohin.
elutahte saamiseks vanu pilte sorin,
inspireerid mind, kas sulle helistada tohin?
kuulaksin vaid sinu sõnu,
mind ei huvita see moraalitu lõbu,
selles ju peitubki meie kahe võlu,
südamliku suudluse tekitatud mõnu.
oled armas, nii ilus,
kohe alguses
nägin miskit sinus.
päevavalguses, kui läbin neid tunde,
mõtlen vaid, millal taas saan sinu juurde.
pelgalt neid sõnu ei pillu ma tuulde,
teen haiget vaid siis, kui hammustan sul' huulde.
kuule, kallis, kas sa märkad,
et hommikul vaid sinu ni .....
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
ekstaas
me teineteise jaoks paremad olla lubame,
alles olin üksik õis, mis ei mahtunud vaasi.
nüüd sinu kaisus mul olla on nii hubane,
sulan sinuga ühte, kui mind viinud sa ekstaasi.
sind südamest armastan,
tänu sinule uut maailma avastan,
vahel kardan öelda seda välja,
su armastuseta sureksin ma nälga.
kui vaatan sind, kas mind näed sa?
kui räägin, kas mind kuuled?
püüan sind oma varju eest säästa,
sest mu mured, need on liiga suured.
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Kui peatub Golfi hoovus
oma eesvanemate saatusele mõeldes
jah mul on valus kuid
mitte häbi et sellest
ajast hambad ristis
tulite te läbi
mind puutuda sai elu ime
õnne nukker värin
sai sinu omaks päris
Kui peatub Golfi hoovus
kõik muu kui kustub
jääb siiski alles
Issand Sinu armastuse
valgus kosmosesse kiirguv
isalik malbus kurgus
puhtuse kõrvetav janu
igavene tänu palves
*
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023