Sõnale evad leiti 2375 luuletust
Antud...
Kuidas tuleb kevad meile südameisse?
Vaikselt lumesula, päiksekiirtega,
rohetuttidena metsaservadesse
põski paitavate lõunatuultega.
Kas on tunda elu tärkamist
siin ja seal, ka mullapinna sees?
kas on näha kiiret ärkamist
armastuses, meie hingedes?
Anna andeks selle eest, mis sügis võtnud,
andes võimaluse uue elu sünniks,
ikka saame kõik, mis meile elus antud
mõneks aastaks, sekundiks või tunniks.
- Tarmo Selter -
2024
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Pakane
Taas pakane näpistab,
jätab jälgi maha.
Pakane on olnud karm
kogu talve aja.
Mina juba mõtetes
kevadesse tormasin.
Tahtsin südamel rõõmu anda,
hinges kevadet ma kanda.
Pakane lõi mõtted segi,
aga põue ei pugenud.
Südamesoojus alles jäi mulle,
päike paistma hinge.
Sõbrapäev
Sõbrapäeval tuleb kevad välja,
ilmutab end soojast südamest.
Sõbrapäeval päike eredamalt särab,
meelitab kevadlilli välja lume seest.
Sõbrapäeval rõõmu on ja nalja,
pole kurbusel kohta hinge sees.
Sõbrapäeval jagatakse tundeid välja
ja tänatakse sõbraks olemise eest.
Küsimärgiga ja ilma
Eesti majandus puhkeb õitsele
lugesin täna ma lehest.
Küsimärk oli lõppu lisatud
saa nüüd siis aru sest mehest?
Prognoos on ju ilus ja kõlab hästi
see annab lootust ja rõõmu teeb.
Meil varsti kevad, sel küsimärk puudub
ja õu on õites, pidu särab ja keeb.
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Tasakaalupunkt
Lagi on pea kohal lõhki
ütleme vaikides üksteise mõtteid
hõljutab külmunud õhkki
eluajajõe jäätunud katkeid
Ootame pingsalt kes ütleb
teeks tule mis südamed sulatab
kelle sõna ja surmvaikus kätleb
kumb tikud ja paberi ulatab
Laetalade pragudest sajab
imeilusaid helbed me tuppa
küll naeraks ja nutaks su najal
hetke lumma kui suudaks vaid tappa
Arresto momentum ja viibe
sinu tõsised hoolivad silmad
silmis seiskunud ajajõevaade
lombid põrandal- kevadeilmad
Laetalad on pea kohal lõhki
just säärased olema peavad
hõlmad taanduval talvel teen lahti
sii .....