Sõnale film leiti 86 luuletust (pop)
Taas kohtumine
Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.
Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.
Ütlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.
Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.
Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Ho .....
Kevad
Sinililled sinule
kallistused minule
võta kaelast ära sall
kevadise päikse all
hoia mind .... ja hoian sind
tunne kuidas taob mu rind
laulab meile laululind
kas ka armastad sa mind?
hellalt seljal sinu käed
meeldid mulle, küll sa näed
ära ainult lahti lase
põse vastu panen põse
armas läige sinu silmis
kõik see tundub nagu filmis
paitavad meid kevad tuuled
ja siis kohtuvad me huuled
Parim osa meist
Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.
Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.
Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!
/Mari*Uri/
Süüdlasele
Kui ühel päeval avad ukse,
mis olnud pikalt sul suletud,
ning avastad, et mitte keegi sind ei tõmba sülle,
ei kallista, ei ütle "oled kallis mulle"...
siis tea, see mees, kes lubas anda elu sulle parema,
ta võttis endalt hoopis elu ja tõrjus kogu maailma.
Ei ole enam inimest,
kel olid kõige kallim sa,
ei ole seal seda meest,
kes ootas sind nii pikalt ees...
Sest lootus kustub nagu lõke,
ja valu, see on kui kerkiv tõke.
Ta kasvab, sirgub, kui raevuv tulemägi
ning ühel hetkel see omab väge,
mis murrab iga mehe pingega-
ta on kui värdjas painaja ju .....
Mis on Elu Põhimõte?
Mis on elu põhimõte?
Kas see on nagu
Koguaeg üks filmivõte,
Mida ainult tehakse uuesti
Ja uuesti, kas see hästi ei lõppe?
Kas see kõik ainult siin karmilt nõtke,
Kus ei paista siin kuskilt headust,
Ainult mängitakse oma edu seadust
Ja üritatakse leida cash money kooslust
Ûritatakse ainult jahtida taga noorust,
Mis on elu põhimõte?
Vereringe, mis ei saa vedu,
Et ainult üritatakse saada edu.
Aga see kôik egot täis,
Aga noh, eks näis, et mis elu põhimõte
ÜHEL KEVADPÄEVAL PEALE KOOLI
ÕUES VILISTAB KULDNOKK -
MA KUULAMA JÄÄN.
AKNAL TUIAMAS KÄRBEST MA NÄEN.
PÕRANDAL LAOKIL ÜKS SOKK.
TUPPA MULLAHÕNGU TOOB TUUL.
PÄIKESEST KISSITAN SILMI.
VAATAN SUVALIST FILMI.
KULDNOKK VILISTAB IKKA VEEL PUUL.
TÕMBAN KARDINAD ETTE,
KEERAN TELEKA VAIT.
SÕNUMI SAATNUD ON MAIT.
NÄH, KÄRBES ON KUKKUNUD VETTE….
Kevadilmad
Kevadilm on kui
märulifilm.
Temas on erinevaid iseloomujooni,
kuid üldiselt on ta ühte tooni.
Õues möllab kõva torm,
emal ahjus koogivorm.
Päike särab kauem taevas,
kõik on päris, mitte nagu Rootsi-laevas.
Kui üldiselt on ikka külm,
külm kui õudusfilm.
Varsti tulekul on suvi,
tekib jälle peohuvi.
Pihtimus
Esimesed katsetused
põletasin ära –
ma ei ole ometi
nii nõrk ja tundeline…
Olen parem neljajalgne
(jooksen kiirelt ära),
läbipaistev, keeletu
ja kana-värvipime.
Aga värvilisteks jäid mu
unefilmivõtted,
nelja ilmakaarde milles
laulsid inglivoorid…
Parmudena jälitasid
maha maetud mõtted,
elu tuleriida katsed,
keeva vere proovid.
Nii et palun ära hoia
jutu vastu vimma,
kui pihin oma žestivaese
äpardunud loo…
Värsid, mille neelasin,
mind muidu veavad vinna
ja seda köit ma üle piiri
võiduni ei too...
/Mari*Uri/
Teesklus
Hinges nii lämmatav vangistav tunne,
tean, et sa eales ei kuulunud mulle.
Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,
silme eest elu kui film läheb mööda.
Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,
lootusetut armastust endale keelama.
Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,
sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.
akt
Muusikasse joonistan su paralleelsed ilmed
Üks on veidi metsik, ehe karune natuur
Teine ajakirjakaanelt- staar, kes mööda filme
laulab ennast muusikaks. Kitarril sünnib duur
Viisistan su kord aktiivseks noodiliseks kujuks
Väsimatult pausi peatab sinu uuem takt
Ballaadiks vormid end, et põlev leek saaks õige tuju
Muusikasse joonistub meist kahest puhas akt.
(Heliriin Puistamaa)
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
unistan
Ma unistan...
unistan sinust ja minust
saatust palun et koos olla saaksime
sina minuga ja mina sinuga
ma unistan...
et randa viiksin sind
jalutaksime ja räägiksime
räägiksime sinust ja minust
et seal tuules ning päikeses
mängiksime ja naeraksime
üksteist taga ajaksime
ma unistan...
siis metsaonni läheksime
et romantiline oleksin
ja kaminaleegi ees põleksime
et näeksin su leegitsevaid silmi
ja su häält nii mahedat ma kuuleksin
et sind puutuksin, ja nii tunde kestaks kõik
ma unistan
siis terve igavi .....
Raske elu?
Pole kuulnud, ei tea, pole kunagi näinud.
Mis toimunud on viimasel ajal,
Kunagi teada ma ei saa.
Elu seisma jääb otse minu silme ees.
Sa käitud juskui mind poleks olemas.
Nagu eilsest filmist või minu viimasest laulust.
Mis tulevikul minuni toob.
Oh seda ma ei tea.
Ja ei taha ka teada
Kujutan ette seda kui räppi. Kujuta sina kah siis saad ehk sellest paremini aru
Puudutus
Igatsen su leebeid käsi,
mis peatuma mu puusadele jäävad,
sinu vaatamisest ma ära ei väsi,
tund tunni järel, tundidest saavad päevad.
Ma igatsen su pehmeid huuli,
neid, mis puudutavad mind,
mööda mu kaela ja käsi,
kuni peatuvad mu huultel terve tunni.
Igatsen su lahkeid silmi,
ja seda kaunist naeratust,
oleksin nagu sattund filmi,
kus pole mingit kartust.
See, kus oled sina,
lihtsalt sina ja ei keegi teine,
minu käte vahele pikali heidad,
suled silmad ja kõik ei ole enam tavaline.
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Tuppa paistab päikse valgus
jälle koidab uus päev
Nagu uue filmi algus
vaade värviliseks läeb
Selle ilu ees ma tardun
kivistun kui võluväel
ja siis laiali ma valgun
mind lahustumas näed
kui ma jäängi sulle jalgu
lepituseks tõstan käed
su tee pealt kõrvale ma kaldun
poetan pisara kui läed
Mälusopi fotoalbum
täieneb mul iga päev
Ükski olukord ei kordu
iga päev on uus päev