Sõnale gis leiti 1489 luuletust
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
ka nii võib tunda
vaatame vaikides teineteist
koltuv mets ja inimene
meis mõlemas suve hääbumise lein
taeva alt et lahkub õitsemise ime
mets viimaks sulle lausub
mine nüüd tuppa
väljas on juba pime
näha pole ühtki õit
liig kaua niigi sa ainult
arutult nukrust jõid
mille sügis päeva tõi
Vanamees raiub metsas hagu
Ilm on ikka veel sügise jagu,
vanamees raiub metsas hagu
Tulehakatust peab ju olema,
siis tuleb talv ka toredam.
Sügispäevadki lühikeseks jäävad,
pimedaid aegu tuleb otsata.
Arusaam ikka tallel hoitud,
et pimedus küünlaleegist toitub.
Vanamees muudki raiub hagu,
Mõtted kõik on talve peal.
Varsti saabub jõulurahu,
siis rõõmu tuleb südame peal'.
Sügise tants
Sügis seni olnud nii soe
et isegi õhtu külm ei poe
sviitri ja fliisi läbi
küllap ilmataat tunneb häbi;
et suve putsi keeras
vähemalt sügisega asi korras
ja täiskuul peab mees jahti
tungid peavad mahti;
ning sõbranna juurde sammud seab
ära külaskäigu pidema peab
ulub, taevas täis tähti
naabri aias sissetungijat nähti;
teki all keegi lebab
nagu külalise saabumist ootab
poissmees üllatada sõbrantsi mõtleb
külje alla end viskleb;
kuidagi vedel ja lapik ta sõbrants
aga vähemalt pole paha tants
kui ise ta ju juhib
oigab, ähib ja puhib;
aga need s .....
Nägin sügist tantsimas
Nägin kuidas sügis tantsis
lendles tuule tiibadel
keerles õrnas udukuues
kirjud lehed kaaslasteks
Juustes olid pihlamarjad
kaelas jõhvikatest kee
jalgu kattis põdrasammal
mustikatest täpid sees
Sügis muudki keerles, keerles
puudutades taevast, maad
puudutades minu hinge
tänulik nüüd olen ma
Placebo
Mu rokktoober sai juurde tina
ja vaimu sügise pimedusele
käisin konserdil mina
ergutust viimase tööpäeva õhtule;
soojendus küll jama ja saal väike
kuid heli parem, kui eelmine kord
paistis tuli laval nagu neoonpäike
värvid, kollane, roheline, lilla ja sinine;
gootika sobis see õhtu
juurde suure särgi osta
sain hesburgeri kõhtu
ja siis jälle karata;
meedia kirj. et esitlus jäi nüriks
aga, ei tea, mulle sobis
ehk seekord jäi hitte väheks
aga atmosfäär mind kaasa hoidis;
mu särk paraja suurusega
ja peal kõik konserdi ajad
sügis ristis mind nootide .....
Tujudeküllane sügis
Kui nüüd salamisi mõelda,
siis võib täpselt seda öelda,
et sügisel on palju tujusid,
mis muudavad me elusid.
Sügis vahest jonni ajab,
paneb külmad tuuled lõõtsuma,
müristab ja välku taga ajab,
oma kangekaelsust püüab näidata.
Kui sügisel on lahke tuju,
kõik endast ära annab ta,
siis kostitamisel pole piire,
muudab rõõmsaks
nukra meele.
Tihti sügisel on endal nukker meel,
siis vihma kallab
ja tujul on pisarad sees,
nii tundlik on siis sügisel meel.
Las vihma ladistab
kõigis sügismeeltes,
siis puhtamaks saab hingki sees
ja rajatud saab päiks .....
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Ilus sügis
Ilus sügis
ära mine ära
jää kestma veel
kuigi linnud oled viinud ära
oma iluga rõõmustad sa meelt
Ilus sügis
anna kurvastada vähem
aja hallid pilved laiali
lase päikesel puude vahel
soojuskiiri kanda laiali
Ilus sügis
hoia oma kuldset südant
paku seda mullegi
kaeblen oma hingevalust
üht-teist sullegi
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022
Linnusulg
Kõrgel taevas üks linnusulg hõljus
hõljus ja hõljus kuni siis langes
minu õlale ta
Tundsin ära linnusule valge
kure sulge meenutas ta
see kureke elas mu katuse-korstnal kõrgel
kuniks sügisränd viis ära ta
Mõelda-vaid, et saatis sule mulle!
Ei unustanud mind olnud ta.
Oma südames nii suurt õnne
ei ole tundnud iial ma
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....