Sõnale gis leiti 1489 luuletust
Võbelevail laugeil
Sügispäikese võbelevail laugeil
Silman suve tõrkuvat kaugenemist
Kaskede kiiskavail kasukail
Itsitab veel viimast korda
Kajab aga tuuleleelotus
Ja kask koorib end salamisi paljaks
Lootes saabuvale talvesuudlusele
Et magusasse unne saaks vaibuda taas
Kes küll?
Kes küll minu hinges laulab,
kurvalt ja nii ilusalt?
Kes küll minu südant paitab,
nii soojalt ja nii valusalt?
Kes küll minu pisaraid pühib,
nii õrnalt ja nii magusalt?
Ehk on sügis hinge trügind,
seal mu tundeid puudutab.
Armasta mind kulla sügis,
vastan sulle samaga!
Linnukesele
Sa tundud minu jaoks liiga õrn ja ma ei taha Sind rikkuda,
oled liiga puhas selle maailma jaoks.
Ma olin ka kunagi puhas, kuid mökerdasin end ise ja mökerdasid ka teised.
Ära lase endaga seda juhtuda,
kui valid minu -
Sa tead, et see ei saa olla,
sest ma paras väänik,
kui tahan.
Niisiis, kindlasti on keegi siin maailmas, siin Eesti Vabariigis,
kes hoiaks Sind paremini kui mina.
Ma olen mikrosaatan ja mikroingel, ma ei tea,
kuid ära minu peale panusta...
Ole tubli, tunneta inimesi enda südamega ning hingega,
siis leiad ka tema Õige, ma tean, et Sa leiad!
Ol .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Sügise teine nägu
Nüüd on sügisel teine nägu
valjemini kukub kägu
karud karukoopasse
ei taha minna unele
Orav uhkelt kuusel istub
saba kohev_võidukas
ei ta karda sügise nägu
peab end käbikuningaks
Tuultelgi on teised suunad
ei puhu enam soojasti
ilmaelu pole armas
nagu ennevanasti
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Tädi Sofia ja tühjus
Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;
kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;
mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;
sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;
hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast sà .....
Tallalakkuja
Vihma sadas
kõndisin üksi
oma ihuga
öisel märjal tänaval
ligunenud asfalt
limpsamas saapaid
kõndisin kiiremini
aina kiiremini
kuni tundsin
et jalad ei puutugi maad
justkui lendasin
täiesti kindel
et lendasin
olin nii õnnelik
saan nüüd käia
kõigis maades kuhu
varem ei jõudnud piletit osta
ei praami ei lennuki
Rooma London Pariis
äkki aga tundsin kuidas
vihmamärg asfalt siiski
puutus õrnalt mu taldu
õrnalt kui ihar naine keelega
ja tõi mu maa peale tagasi
Kuradi tallalakkuja
igapäevane*
dressides lohiseda mööda tuba
pillid põses
tantsusammu keerutades
aluselist vett peale kulistades
oi, elu, kuhu sa mind viinud olen
täna olen siin
üleni alasti
oma surnud sõbra venekeelseid laule kuulates
kuulatan hetke veel
kuni ta kõneleb
mu südamelöögisageduse järgi
armastan ja kallistan sind mu armas sõber
uskumatu, et oled mulla all endiselt
pole anda sulle medaleid või uhkeid telefone
oled saanud kõik vana
võtan endale nahhaalse austuse ja aususe, et
teadsin sind kõige paremini
südamed lukus
sõnad kinni
ainult inglid teavad
kellele rääkida v .....
Spinal Tap - The Majesty of Rock
Vastsündinud päikeses on pulss;
Rütm keskpäeva lõõsas;
Kui päev läheb pikaks, on laul
Ja kuu mõõnades tempo
See on kõikjal meie ümber ja see on kõikjal
Ja see on sügavam kui sügavsinine
Ja see tundub nii reaalne, et tunned seda tunnet!
Ja see on Rocki Majesteet!
Rolli fantaasia!
Kella tiksumine
Hinge kisa!
Vang süüpingis
Kaevaja augus
Oleme selles koos
Ja alati...
Džunglilagendiku varjus
Või muserdava tänava sagimine
Tasandikul, vahutaval magistraalil
Sa ei suuda selle tukse eest põgeneda
See on mudas ja sinu veres
Ja selle vallutus on lõppenud
Ja .....
Kass
aastaid olnud kodutust
äkki valusalt meelde tuletab
aeda tulnud kass
mind piiludes kartlikult
potti seisma jäänud
keedetuid kartuleid
kompostihunnikus
kes kugistab
talv on tulekul
supi ja pudru jääke
sagedamini mul tuleb
kaussi panna
kui väljas on hanged
ukse alune heinaküünis
jätta kinni panemata
enne pimedat püüda valges
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Isale
Miski pudeneb hääletult ajatuulde...
Ümber vaikuse sügismeloodia
õhk kullerdab soojast särast.
Hingeväljad on raagunud
sookurgede hõikest.
Osake mu hingest
läks Sinuga kaasa
avaruste poole
ja vana kappkell
lööb viimaseid päevatunde...
29. X 2004 kell 19.50
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.