Sõnale ha leiti 7354 luuletust
a-ha - Lifelines
(Aitäh, Zero, selle loo eest, ole tubli.)
Ãœks kord
Teadmaks, et see on päris
Ãœks kord
Et teada, kuidas see tunne on
See on kõik
Üks kõne
Sinu hääl telefonis
Ãœks koht
Hetk üksinda
See on kõik
Mida sa näed?
Mida sa tead?
Millised on märgid?
Mida ma teeksin?
Lihtsalt järgi oma elujoont lõpuni
Kui see valutab?
Mis siis?
Mida sa teed?
Mida sa ütled?
Ära viska enda päästenööre ära
Ära viska enda päästenööre ära
Ãœks kord
Ainult üks kord elus
Jah, üks kord
Teadmaks, et see võib juhtuda kaks korda
Üks võte
Selgest sinisest taevast
à .....
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
kolmas päev Lissabonis
veel pole ma kustutanud
kurgus janu taevasinast
ergavast päikesest Lissaboni
kuumusest õhkuvate tänavate
punaste katustega majade kohal
järginud ookeani avarat kutset
ta ärevat kohinat kõrvus kuuldes
heisata puri
Tejo jõe paate täis suudmes
