Sõnale ha leiti 7353 luuletust
enesetapu ja kohvi vahel
tapaksin end, või valiksin täna kohvi?
olen maganud, ent väsimusest ohin.
elutahte saamiseks vanu pilte sorin,
inspireerid mind, kas sulle helistada tohin?
kuulaksin vaid sinu sõnu,
mind ei huvita see moraalitu lõbu,
selles ju peitubki meie kahe võlu,
südamliku suudluse tekitatud mõnu.
oled armas, nii ilus,
kohe alguses
nägin miskit sinus.
päevavalguses, kui läbin neid tunde,
mõtlen vaid, millal taas saan sinu juurde.
pelgalt neid sõnu ei pillu ma tuulde,
teen haiget vaid siis, kui hammustan sul' huulde.
kuule, kallis, kas sa märkad,
et hommikul vaid sinu ni .....
Hommikukohvi rüübates
Kas leiduks üks hörrasmees mulle.
kes oleks mu vastu hea.
Kes kingiks mul punaseid roose,
kes südamesoove mul teaks.
Kas leiduks üks härrasmees mulle,
kel samad soovid, kui mul.
Härrasmees, kel head kombed,
tema vastaks mu nõuetele küll.
Ehk tulebki kunagi see härra,
kes punaseid roose mul toob.
Härra, kes südamesoove täidab
ja mu silmisse naeratuse loob.
Hommikukohv toob pähe mõtteid,
aeg- ajalt soovegi.
Kastan ära potililled,
nii ilus päev mul algabki.
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kui peatub Golfi hoovus
oma eesvanemate saatusele mõeldes
jah mul on valus kuid
mitte häbi et sellest
ajast hambad ristis
tulite te läbi
mind puutuda sai elu ime
õnne nukker värin
sai sinu omaks päris
Kui peatub Golfi hoovus
kõik muu kui kustub
jääb siiski alles
Issand Sinu armastuse
valgus kosmosesse kiirguv
isalik malbus kurgus
puhtuse kõrvetav janu
igavene tänu palves
*
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
veebruari öös pea kuklas
veebruari öös pea kuklas
taeva all seistes
see ilm on alles
täht pea kohal põleb
öös üksik koera hauge
kui keegi möödub
kuskil kaugel
mis peagi raugeb
suur must ja avar
me midagi ei tea
millest kõigest alles
veel miljard aastat
see ilm on vaba
Tädi Sofia vastlad
Eelas kord üks töötu ema
tal 2 poega nii tüütud
ei ole uhke pere üle tema
nagu kuradid on sünnitatud;
peab pojad kooli ja tagasi tooma
vastlapäeval viima ka kelgutama
viina rooli taga peale jooma
sest pole miski muud teda aitama;
tulla toime päriseluga
mille üle ta pole uhke
mees mullas, on põrgu kahe pojaga
iga päev häda tihke;
üks poeg roomab teise peal
ja teine jalaga vastu tooli peksab
paras õnnetus taga seal
ja nüüd Sofiale aitab;
nüüd empaatiat enam pole
kui kisa täidab maasturit
elu sellistega kole
vajutab ema teel pidurit;
metsik drift .....
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek