Sõnale haaled leiti 30 luuletust
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Mulle meeldib
Mulle meeldib pehme talv
Mulle meeldib Sinu pehme iseloom
Mulle meeldib taevas lai
Mulle meeldib Sinu piiritu silmaring
Mulle meeldib päikesesära
Mulle meeldib Su soe süda
Mulle meeldivad looduse hääled
Mulle meeldib Su kõla hääles
Mulle meeldib üdini elu
Mulle meeldib Sinu kannatlik meel ja rahu
Lauluviisid
Üks linnuke tirib oksal lauluviisi
nii ilusti ta siristab
jätan meelde selle viisi
noodivihikusse kirjutan
Üks tuuleke mind soojalt paitab
vilistab üht viisikest
jätan meelde kauni vile
noodivihikusse kirjutan
Metsa all ilus kellukene
rõõmsalt tilistab
jätan meelde kauni kõla
noodivihikusse kirjutan
Meri murrab laineharjal
laksub meresuu
jätan meelde mere müha
noodivihikusse kirjutan
Looduses on palju laulu
tasa kuulatan.
Looduses on palju sõnu
üles kirjutan
Tere, tere! Naised kallid!
Tere, tere! Naised kallid!
Tere Naistepäev!
Lillesülemid on valmis!
Rõõmu täis on päev!
Täna iga päiksekiir
leiab südamesse tee!
Täna iga pisargi
hinges rõõmu teeb!
Kurb oleks naisteta maailm!
Taevas nutaks iga pilv!
Meestel puuduks õnnesära,
kui poleks naisi,
keda õnnitleda, kallistada,hellitada!
Olgem tervitatud naised!
Las täna šampus vohada!
Las naiste hääled kõlada!
Sügise mõtted
Sügises on hääled
Kukkuvad lehed puult
Sügises on hääled
Su sõnad surevad suult
Sügises on värvid
Mis mattuvad taeva halli
Sügises on soovi
Kanda kollast jopet ja salli
Sügises on ilu ning
Taeva nutu valu
Sügises on ootust
Kus sind vaikides palun
Palun tee tuli
Ja keeda meega teed
Palun vaata üle
Koos käidud suvised teed!
Sügises on mõtteid
Möödunust, vaikuse sunnil...
Sest sinust ma mõtlen
Oma sügis vaikuse tunnil.
Tühjad sõnad
Tuhk ja lubadused jagavad võlakirja
muutuste tuultes sõnad puhutakse minema
ja valed teevad südametele kurja
sest kõik on vastupidi mis peaks olema;
ometigi on hääled ja silmad kaunid
kui hundijuttu puhutakse
või on meie lugudel omad ersioonid
kui näiteks läbi kurja head loodetakse;
kas kunagi sulle ei tundu
et isegi lähedased noa selga lööksid?
usaldus kõik kaob eikuhugile õhku
äkki liiga hilja selles veendusid;
pea valutab ja tõde närvid mustab
me leiame end piiratuna
selles mida veel iga inimene kostab
kaunis elu sai alla maetuna;
oh neid lubadusi ja .....
Aastaajad Unustuses
Nad marsivad järjekorras
sinna kuhu nende meister vaja
kohal on tuttav või võõras
sellel tseromoonial kostab sarve kaja;
vaarao läheb nüüd teise ilma
ja tal vaja saatjaks igavesti hingi
hääled kutsuvad alamaid allilma
praost joonistab kõrbeliiva püha ringi;
kummardagem! Ta möödub kullatud alusel
temale truud lähevad pimedasse kaasa
lõõmab päike pühalikult sellel üritusel
alamad ja rahvas on tasa;
sügav trepp püramiidi
uks tagant nüüd sulgub
Tema nimi hauakambrisse viidi
Anubis värske vere järgi ulub;
kui päikeselaev tuleb
pärisilm jätab tei .....
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Suured silmad pisarais,
need hääled ei jäänud vait,
Tunded kiirelt kisast sai,
kätte jõudnud üksik talv,
ütlema ei ma pea,
kui sa juba ise tead,
kütkestav ja ime hea,
sügaval kui pinnapeal,
julgelt unistama peab,
kõõludes kuristiku ääre peal,
Lihtsalt lihtsalt tunde seab,
üks on meel kõigi seas
Kokkupuutel kergelt reageeriv
Vihun ma riimi; pilguta silmi;
kirjutan stiili;liiguta lilli, kiiruga pikki;
Kaalikat; kanga punaseks maalimas;
Sikuta-Sikuta: Pinguta-Pinguta;
Liiguta liiguta; virvarri ministriks;
Sillutan-pillutan-kihutan terve miili;
Üle käte siin mindi; ülbed hääled;
Olematu teenindus ja tahavad tippi;
Problemaatika; Lahendan sõnade paariga;
karistan kui vassivad; salmistan kui nad rassivad;
Masinad ja ennast mitte kuigi harivad; laginal;
kogu see plagiaat praginal; õhukese kardina;
ampfiib ambaal mu põrand on lagi tal;
pimesiku meistriteos;Videvikus keegi Peol;
Helbi neid helbeid .....
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
x generatsioon
tunnen peas mõtlemata mõtete raskust see surub
täitma võimatust võimalikuks osaliselt neist
meeleolu aju funktsioneerimises kõrgeks rusub
on kahestunud isiksuses üksmeelne vastuseis.
vasak käsi - parema käe elusolemise lämmatab
pöörates südames sisemised taskud pahempidi
emotsioonitu tunnete vaesuse vaegus hämmastab
lugedes üle mälestustena vorbitud sandisendid.
lootes enda inimvaret külmast talvest päästa
muretseda kord sajandis käivale rongile pilet
verepisarate punane määrduvalt määrib räästa
leemeks kogud patta kus kingatallad ja sinel.
kül .....
äkitselt haaras tunne
äkitselt puudutas mind
üks võõralt võõras tunne
meenutades ilusalt sind
vajusin mälestuste unne.
puud seisid tasa tuulte vaikuses
haldjate hääled kohisesid kõrvu
mesimagusaks meloodiaks igatsuses
kirjutades tähtedega taevasse sõnu
paitavalt sametiliselt armsaid õrnu.
äkitselt puudutas mind
üks võõralt võõras käsi
silmi avades nägin sind
seal seisid elust väsind -
igavikuks sai loodud tunne
mässides meid armastuse unne.