Sõnale haavad leiti 72 luuletust
Südames on kõik haavad võrdsed.
süda on nii valus
nagu oleks teinud miljon viga
mida ei tahaks või ei suudaks tunnistada
nagu need patud lasuksid kõik minul
süütunne, kahetsus, haletsus
kellele neid vaja on?
ma olin ja olen rõõmus inimene
ma armastan kergemeelsust ja vabalt voolamist
aga ometi kui und ei tule või kui uni on liiga sügav
näen seda kui sisse graveeritult oma vigu
hing, mis on veel haige sõbra kaotusest
kinni hoitud pisarad,
mis on takistatud vaid tablettide mõjul
ma saan aru, et kõigil on omad vaevad, omad raskused
miks ka minul?
tunnen, kuidas mu süda kukub kildudeks
teadvus .....
Joonistusvahend ravib haavad
Üks käteta naine tahab
külla tulla meile
võtan vildika, ta siseneda ootab
aga hoopis näpud joonistan ta köndile;
jalgadeta poiss unistab jalkat mängida
soovib, et oleksid põlved ja varbad
siis õmban kriidiga asfldile jalalabad
ütlen: "Davai, nüüd saadki palli taguda"
Kui sport ravib haavad
Et tunda elust rõõmu
mine õue, hinga sõõmu
värsket õhku ja kõnni
kasvõi korra suleb halva kinni;
pead puhastab
sport paljusid rõõmustab
ja kui emotsioon ongi hea
siis vaenu pidama ei pea;
Oleksandr Abramenko - ukrainlane
ja Ilia Burov - venelane
neid fotograaf pidlistas
kuidas paar kallistas;
sellel ajal, nii raskel
mis on kahe riigi vahel
ei püsinud vigursuusatamisel
nii toimus kallistus meestel;
kui sport ravib haavad
siis kõik seda teavad
et seda lisada enda ellu
siis pole midagi hullu
Valu ilu
Palun ära jäta mind,
Ära eales unusta.
Armastan nii väga sind,
Sinust eal ma üle saa.
Igatsus on justkui tappev,
Armastus nii haiget teeb.
Osa minust on nii vapper,
Kuid südames mul viha keep.
Vajan ainult sinu luba,
Et olla koos: Sina ja Mina.
Aga tõesti aitab juba,
Tahan jälle olla Mina.
IX leegioni poeg (tsentuurio)
Verest punane jõgi mu seljataga voolab,
valatud vendade veri raputab haavale soola.
Tagasi koju kord minna, ei midagi muud ma soovi,
kuid mu vibu on tõmmatud vinna, sest jumalad minust ei hooli.
Pole kindel, kas koju ma tahan,
tapet' ju vendi ka seal
ja kodu ma jätsin kord maha,
teades, ei naase ma eal.
Löön mõõga siia mulda, kuhu vennad on maetud,
ei iial tagasi tulda, kui elu on vägisi võetud.
Karjun ja tahan vaid nutta, jätan ma jumalad, lihtsalt hülgan,
mu samm pole enam ruttav, surnud leegionäride kilda.
Jan Mercurium
24.3.2014
mis inimene
mis inimene
endaga on teinud
mis elu sõna ajaga
tuhat aastat mööda
mingu hing ei parane
jääb katki seisab lahastes
kosmosestki vaadates
maa üleni rusudes haavades
miljardeid aastaid tähtede
põlemist jäises pimedas
kosmoses selleks oli tarvis
kui õde venda inimene
tapaks enda kõrval teist inimest
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
Onu Väino vampiirvolver
Sa iialgi ei tea
kuis sõda koduõuel
kaua mõtlema ei pea
mis onu Väino põuel;
riigi parim leiutaja
oma lemmikpüstoliga
võttis ette kava paraja
ja maagilise eliksiiriga;
keeb kolbis punane kuul
uus maailmaime laual sündinud
naerul on Väino huul
pole enne saatanat mänginud;
ümbertöötleb musta maagiat
jalaväelase elu kaitseks
iga padrun pakatab energiat
pole vahet, kuidas sa laseks;
kui vaenlast tabab tina
püssiga suhe telepaatiline
saad tema elu sina
vere omastamine telekineetiline;
saage tuttavaks - vampiirvolver
6 lasku nagu kaela hammustust
peak .....
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Mõtted...
Saatusega tihti..ma mängind hiirt ja kassi….
Ja ega elu ise pole hellitanud mind…..
On olnud võimalusi…ise käest need lasksin…
Ei andnud saatus privileegi…armastada sind….
Aga aeg eks möödub, parandades haavad
Mõtted nood ei liigu tihti sama teed…..
Hing ja maine keha lõpuks üheks saavad…
Aga mõtted ikka…..on sinu juures need……
Siit tuleb päris valu
Minu silmad on mustad
igast tundest ja arusaamast
mida külvad, seda lõikad
alati puudusi igast päevast;
istudes ei saa rahu
peaks olema õnnelik üksinda
aga, kui ma vaid teaks
kuidas olen kaotanud enda;
usun kogu süüd naise õlgadel
kuidas päriselu killustunud
mittemiski parane haavadel
kui me mõlemad haigetega sündinud;
kuid ta ikka tahab näha mind
kirjutas sõnumi jälle
"Ma tulen, sest armastan sind"
ehk loeb ühine sõlm ikkagi talle?;
kuid kas ta valmis teadma
minu tülgastust?
niipea mu koju seadma
annan sõna, mida arvan Eeva tütrest;
sõnad kui .....
veel midagi teismelise east
sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg
veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell
aga see tunne läheb õnneks mööda
Hingehaavad
Vaevlen hingehaavades,
hingel nii valus on.
Mu tugevus ei aita mind,
seest murrab süümepiin.
Kas saaksid kallis tulla täna
mu haavu siduma...
Sul kõik ma täna räägin ära,
et saaks edasi elada.
Ära ütle mul, et laku ise
oma haavad puhtaks kõik.
Tule, ole minu kõrval,
mul andeks anda võid.
Oled suure südamega,
see mind päästa võib.
Ava oma armastuse värav,
muidu haavadesse surra ma võin.
Vana sõber
Ma täpselt enam ei mäleta,
milline oli su nimi, su nägu.
Ma ei mäleta kuhu kadusid,
miks läksime mööda eri radu.
Nüüd vaid võõras kõnnib tänaval,
ma ei mäleta enam su loomust.
Sellest hoolimata igatsen palavalt,
igatsen saada osa su rõõmust.
Jah, kunagi teadsin ma sind,
kuid see oli eelmises koolis.
Jah, kunagi ehk mäletad mind,
seda aega, millest nõnda hoolin.
Ehk kunagi taasavastad mu,
suudad andestada tehtud haavad.
Ehk leian mina ka jõu
andestada meie tehtud draama.
Siis teadvustan taas su elu,
märkan taas su rõõmsat nägu.
Siis ehk lei .....
Emakene
Emakene hell ja kallis,
elu mulle kinkisid,
väsinult mind kätel kandsid,
kuni jälle uinusin.
Emakene hea ja tubli,
hoidsid mind Sa alati,
nuttes vahel koju tulin,
haavad terveks ravisid.
Emakene armas, kallis,
läksin kodunt kaugele,,
hinge tagant viimse andsid,
kergendamaks minu teed.
Emakene, Sind ma hoian,
memm Sa minu lastele,
ei unusta, vaid vastu annan,
Sind kätel kannan meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
