Sõnale haavad leiti 78 luuletust
Emakene
Emakene hell ja kallis,
elu mulle kinkisid,
väsinult mind kätel kandsid,
kuni jälle uinusin.
Emakene hea ja tubli,
hoidsid mind Sa alati,
nuttes vahel koju tulin,
haavad terveks ravisid.
Emakene armas, kallis,
läksin kodunt kaugele,,
hinge tagant viimse andsid,
kergendamaks minu teed.
Emakene, Sind ma hoian,
memm Sa minu lastele,
ei unusta, vaid vastu annan,
Sind kätel kannan meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Šokolaadist jänes
Lihavõtte ajal üks naine
turnis lae all ringi
kompaniil langes maine
kui õnnetus pani ta vangi;
nimeks Beatrice, ta kukkus
šokolaadimahutisse teistega
ülejäänud 2 küll hukkus
riided täis kakao maitsetega;
2. staadiumis põletushaavad
on USA kõmuteema
millest nüüd eestlased kuulavad
et sai pruuniks naine, tema;
ehk koos šokolaadiga
mitte nagu neegriks
selle pärast firmal küljes viga
et turvanõudeid vaevalt oleks;
(vunki lisab Meie Mees):
"ma šokolaadist jänes mind kõrvust näksid vahest ma magus igalt poolt, poolt - poolt -poolt
ma šokolaadist .....
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
Kuidas võtta.
Nad ütlevad, et ma ei oska armastust vastu võtta
ja nad ei eksi.
Ma ei oskagi.
Keegi pole õpetanud ja taas pean olema iseõppija rollis.
Kuidas võtta vastu armastust, sest annan ma ju kohati isegi rohkem, kui võiks ja saaks.
Misantroop.
Nad ütlevad. Samas mu töö ei eelda seda, et inimesi hoiaksin endast eemal või et ei peatuks nende silmad minu omades.
Tulin selleks, et jääda ja luua.
Olla ja olla nähtav, eelkõige iseenda jaoks.
See kogus või grammike, mis mul iseenda jaoks enesearmastuse varasalves on kogutud ja jäetud,
see kuulub mulle.
Ühtlasi annan kõi .....
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
Sellist armastust kui noortel...
Sellist armastust kui noortel
pole enam kellelgi
ometi meil oli kõigil
pole enam kunagi
Toonast armastust ei hooma
pole olemas su sees
pole niimoodi kui toona
annaks kõik vaid ühe ees
Sellist pole enam sest
mõned ära reedetud
mõned unustatud vist
paljud ära visatud
Kesk elu torme muresid
kesk kirgi patte nauding vaid
kesk valu vaeva valesid
ei kanna kaua unelmaid
Vanemal ehk korraks vilkab
tuttav tunne oma loole
näeb last kes meeletuna silkab
tuld mööda oma ainsa poole
Ei mõista vanad- kuis nad saavad
neil kõigil on ju ütelus
aeg ravima peab noo .....
Sain
Ma tulin sinu juurde
su uksed olid mulle valla
mind ometi ei võetud vastu
ei jäetud kauaks ulualla
Tundus küll
et väljakutset ma ei pelga
ma palusin end kuulata
ma lugesin ja laulsin terve õhtu
sa siiski halastasid mul
ei löönud nuga selga
vaid sirgelt silma vaadates
suud andes otse kõhtu
On nuga korraks olnud kõhus
on teinud pisikese sisselõike
sealsamas aga käinud südamesse
kaks korda või siis ühe kiire põike
Sain sinult siiski midagi
ma olen juba võitja
sain armastada sind
sain hellalt löödud haavad
sain suudluse sain leinavalu
neli kollast õ .....
Kes on mu tüdruk?
Jaanipäeval leidsin oma sõnajalaõie
lahutamata paar oleme meie
pruunijuukseline ja rohesilmne tibi
kaunilt väristas tantsul oma koibi;
Eros tulistas nooled meile mõlemile
tunded kisusid tormile
ja samal ööl sain nikku
see õnnistus on tulevikku;
väga hästi tunneb minusugust meest
nüüd vanaema, ema, õe ja armukese eest
ta kiindumus on nii siiras
mind mu perest ta ära piiras;
nii hiljem suhtes kahetsesin ...
kui üks päev ta majast välja läksin
minu äraminekut keelas
virutas pähe ja luku taha keeras;
ärkasin kinni seotuna
ta pilk tundis nii elutuna
.....
Ära targuta
Kuulata sa ei taha,
ulatan sulle miskit vaba,
Purustan kõik su tavad,
ühel lausel avan kõik haavad,
panen vaatama seljataha,
Tühi paljas loba,
a see pole odav,
kui seda kuninganna toodab,
hoorab ja aina kordab,
ühte neuroosi,
väga tore- sai kätte oma doosi,
pea ja jalad laiali aina jooksis,
kõike oma elus kontrollis,
Tõde on see, et tal pole kontrolli,
poolik neurootik, psühhioosis,
taga ajamas vaid moosi,
otsimas lolli,
elu silmis kõigest lohvik,
Jah just sina, ebameeldiv ila,
veidrikust lita, hakkab jälle pihta,
kujutab, et annab igale ühele piitsa,
Ibits .....
Armastuse miksid
Miks on armastus nii tugev,
et välja näidata ei saa?
Miks on armastus nii valus,
et endast eemale tõukama peab?
Miks on armastus nii habras,
et kildusid kokku korjama peab?
Miks on armastus kui marulaine,
et murrab südame?
Miks armastusest jäävad haavad,
et ei parane?
Miks on armastus kui betooni valatud jälg,
et jääb hingele?
Miks on armastus peidetud Karikakra
õide,
et teda tuhande õie seest otsima peab?
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
Miks laulab puuris lind
Eile justkui nägin sind,
Ehk seda ette kõigest kujutasin,
Selja tagant lähenesin, kätt puudutasin,
ütlesin: "oma vihmavarju unustasid."
Sa ehmatasid, nägin kui juukseid piisad immutasid,
võtsid tänamata varju ja minna kiirustasid, rinnus kratsis,
Kaela sadas lagin, varsti kadus ka su vari paksu halli,
Seal ma seisin, pisaraid vihm peitis, kadusid kui su leidsin..
Kuulatasin, kõneles südame taktis kitarr mu kõrvaklapist,
järgi ei jooksnud, minna sul lasksin,
pole haavad paranenud veel armiks
Eile justkui nägin sind,
Kas see olid sina või pettis silm?
Eile .....