Sõnale haavad leiti 78 luuletust
Pigem kurb kui loll
Midagi meelde tuleb, rinnus tunnen, pühkinult une,
naha alla pugend, tugev, nukker, kurbusest juba,
kasvanud ajus muskel, tagasi tulemas mu juurde,
ei usu sõnu, lubamine pettuse muster, pettun,
see usaldus sees ära vägistatud, iga nende tegu,
rinnust läbi on lasknud, valu selle kolba vallutanud,
uhkus neil nii suur, et see roostes noa haavadest,
Enam südame juurde läbi ei mahu, kasutati,
kuniks oli minust kasu, vaid hüppelaud, paremasse ellu,
kaaperdades omale uut meest ju, kes paremini ei teadnud,
ei alles jäänud isegi natukest austust, et anda vastust,
vaid valskus ja ig .....
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
Mõtlus
lõpp ennast kuulutab, suunda pole kuhu suunduda, nõnda jutustan,
oma kurbust ma enne kui enam ei saa midagi teile öelda, jätan viimased memuaarid,
pühendumuse, sellest mis mu maailma maalis nõnda kalliks, nõnda südame lähedaseks,
Nõnda tähendades, vaid häälestades, kuid mu lümfisõlmed öelda ei lase, mida ritta panen,
ei saa olla kade, ei saa valetada, nõnda ma langeks, enne õntsust, ehk mul pole iial olnud õigus,
ehk vihisesid kõik Ta juhatused siiski mööda mu kõrvust, ja paradiis oligi tegelikult põrgu,
kuid see ei takista mu sõitu, miski mis meeltes mõlgub, an .....
tähelepanu saad- see mu halastus, vabadus kui teravat keelt vallanud, vastandun, kui paha aimanud, sind aidanud, et sa ei lõpetaks seal kus kõik need alatud, murtakse teil pimedas jala luud, naisest saab luud, ja sinust ka ei midagi muud, kribatud jutt, siis vihatud Kuut, kuulsin oma nime su äbariku suus, karmid räpparid, kohe näha kelle riista nad imesid, kelle stiili nad näppasid, nõnda tähtsad siin, teevad nägu nagu nad mind ei märkakski, kindlasti kindlasti, ridadevahele peidavad solvanguid, vigased tähed, kes mul ammu ära omatud, ärbelda julge ükski siis, kui mind .....
— M KValu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo Kkahekesi lumesajus
seisime kahekesi lumesajus
palgeid suudles kuu sära
maailm unustusse vajus
kadusime unelmatesse ära.
kehakeel kõneles me eest
huuled jäid sõnadest vaiki
parandasid haavad seest
armastades vigu minus kõiki.
las jääb meile see tänav
mälestustesse alatiseks
me armastuse kodu värav
on loodud sinna igaveseks.
põlevad tikud
ära loobi tühjalt sõnu
nagu põlevaid tikke
vastu süütu südame seinu -
nendest haavadest
jäävad põletusarmid
meelde tuletama
armastuse valu.
pigem tee tunnetega
lihtsuse imelist ilu
keerulised teod jäta
muinasjuttudesse maha -
siinses elus peame
kunagi ju surema me
kõik lihtinimesena.
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Sulle andestada
Südame oleks tahtnud rinnust kiskuda,
mul oli nii valus.
Nagu öeldakse aeg parandab kõik haavad
ja ma polegi ainus.
Mul ei olnud sõnu, mul oli külm
ja kuhugi kadunud oli ka isu.
Nagu veorihm oleks tõmmanud
mu südamesse haava,
suutsin ikka sulle andestada.
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,
keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kà .....
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Tunne Hetkeks
Tunne Hetkeks, et sinuga olen siin
pole arme ega valesid
pole aega ega saatust
Tunne Hetkeks, et sinu hinges pole piin
ma sureksin, et uuesti elada vaid
olen väsinud eest pagemast ja jooksmast
ma sureksin, et uuesti naeratada vaid
kui valesid jaksaks kustutada vaid
mu ehitatud müürid andesta
su südamesse tehtud haavad unusta
veel üks kord kaasa tule minuga
veel üks kord luba olla sinuga
Tunne Hetkeks, et pole see kes olin
pole pisaraid ei piinasid
pole valu ei haavasid
Tunne Hetkeks, et armastus sinus olen
ma sureksin, et uuesti armastada vaid
olen väsinud kah .....
Veendumus on südame
Veendumus on südames, mind armastad,
mu sügavaimad haavad Sa parandad.
Su armastus on mõõtmatu
mis ei lase minust lahti eal
ja sa oled just seal,
kust sind otsida ma ei tea.
Ka kõige tugevama müüri mu ees,
muudad sa rahuks mu sees.
Kui olen kõige sügavaimas orus,
saadab mind su armastus.
Ja ma tean, et sa andsid end minu eest,
oma elu lunastades.
Veendumus on südames, mind armastad,
olen kindel oma Jeesuses.
Sinuta
Teistsugune ilma sinuta.
Nagu talv ilma päikseta.
Pimedus ümbritseb mind.
Osa mu elust, osa mu kõigest
aga nüüd sa oled läind.
Pean leidma lootuse
Ja suutma edasi minna.
Öeldakse et aeg parandab haavad.
Kui tõsi, siis aeg on mu sõber.
Loen päevi,
mil oled taas mu kätevahel.
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....