Sõnale habras leiti 58 luuletust
Habras hingeke
Läks viimsele teele
üks habras hingeke,
teda õrnalt kandis
mahe tuuleke.
Kõik sünged pilved taganesid
ja särama lõi taevatelg.
Valgetiivulised inglid
juba ootel olid kõik,
et võiks pilvedele kanda elu,
elu,mis rändab edasi...
Head teed,head teed!
Kohtumiseni!
Üht südant tahaksin hoida
Üht südant tahaksin hoida
kui päikesekulda, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht habrast lilleõit, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht pesast väljaheidetud
linnupoega, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht lapsukest,kes veel eos.
Ühe südame eest võiks palju
ära anda,
et rõõmu saaks ka teised südamed!
Loomemaailm
Loomemaailm nii habras ja õrn
kus kurjusel kohta ei ole
sinna peidetud kurvad südamed on
ja pisaratest sündinud mered
Loomemaailm täis õitsvaid lilli
nii mõnigi õis närtsinud seal
linnud lõõrivad ja päike paitab pilvi
Vikerkaare värvid
taevakaare peal
Loomemaailma tahaksin ma minna
Mul kahju on sest,
et sündima pead sinna...
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga .....
Kuidas?
kuidas sa oskad olla nii voolav ja loogiline
õhkõrn aga puudutamatu
kalk aga südamlik
südametu aga samas nii habras
et sinu puudutamine nõuab vaimujõudu
ja hingejõukust
ära ole nagu kauge täht seal taevas
vaid vaata ka nende poole
kes on siit alla sadanud
sest
kui oled kõrini mudas
keera nägu tähtede suunas
ja jälgi
kuhu su unistused on teel
Luuleringis
Luuleringis kõik on koos
luuletavad täies hoos
pliiats jookseb paberil
mõtted peas on ärevil
Luuletaja hing on habras
süda nutab, kui elu hoope jagab
kannatab ja kannab koormat
tihti kurvameelne näib
Siiski luulering on rõõmu täis
seal mõnus jutuvada käib
hea tunde annab südame
jagatud saab rõõme kõigile
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
kask on hakanud kolletuma
kase õlgel kuldne rätt
vaadata on piin
hanedega lendu
tõusta tahaks siit
tee ääres koldseks
üleni saab peagi kask
nii habras armas
see suvega
pikk hüvastjätt
*
tee ääres koldseks
peagi üleni saab kask
nii puhas armas
see suvega
pikk hüvastjätt
kase õlgel
kuldkollane rätt
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Armumine
Armumine-
on võti kellegi südamesse,
see hing võib olla habras ning noor,
nagu meie maakoor.
Vastu tahtmist öelda kellelegi,
asendasin sind millelegi.
Tean, et hoiad sa mind,
tead, et hoian ma sind.
Minu maailm see suletud tuba,
sõnu maalin- korrata ei luba.
Kes kord üle astus,
see igavikku jääb.
Mõni mõte mis unustatud on juba,
kadunud tundeid meenutab alatasa.
Kuid siiski korrata ei luba,
oli vaid maailm ja see suletud tuba.
