Sõnale haljas leiti 31 luuletust (pop)
ööst öhe
Tähistaeva valgus kahest kehast ühe voolib
Igihaljas tunne tantsib ümber naba tiire
Argipäeva meenutavad uinund riided toolil
See on meie aeg ja hetked. Austagem neid viive.
Õhtu laulab rahu, poosid ühinevad palveks
Vaikus keset linna. Ainult süda rütmi tuksub
Paljas ihu hinge manu pelgamata talve
Olin sinu, olen sinu.Tule, ma ju kutsun.
Päiksetõus ja tunded teineteise kaisus õrnalt
Uue päeva vastu võtab armastuse soojus
Lähed igapäeva, tööle, lahkumata kõrvalt
Meie tähed meie taevas. Loodan, nad ei looju.
Heliriin Puistamaa
Kadund
Küla vainul väike oja voolab,
tihe pärnapuu ta kaldal seisab
seal ma tihti seisin sinuga.
Kõneldes küll näitas latv end väänvat,
kõnet näitsid lained kohisevat —
õnnelaulu kuulsin kõigis ma.
Täna jälle kuulen nende hääli —
õnn on läinud, pisarad on jäänud!
Pärn veel haljas; lilled, õitsete;
ojalained voolavad veel ruttu —
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest, kadund armuke.
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
Armas jõuluturg
Armsaks pean ma jõuluturgu,
mis igal aastal Tallinnas,
keset vanalinna hõngu,
Raekoja platsi peal,
igihaljas kuusk on püsti,
tugevalt seisab jala peal.
Ei kõiguta teda seal miski,
jõulurüüs särama ja näitama end peab
olgu rahvast vähe,palju
kõik nad tulgu jõuluturgu,
hingekosutust sealt saab,
igal kaunil jõuluaal.
Arborist
Tulime klienti teenindama
tal vaja puud harvendada
mida nägin, ajas vihastama
kask on saadud kahjustada;
kui elusal kasel toht võetud
siis see puul ei taastu
on selle ilu ja tervis rikutud
paistab, et autoga sõidetud vastu;
ning naabriks on insener Garin
kes tunnistas oma süüd
lähen ta juurde ja uurin
kohtumõistmine algab nüüd;
"jah, ma seda tegin
aga mis siis?
kui oma masinaga pargin
jäämas kaskesid alati ees kõik viis";
lubas, et parandab vea
tahab et aitan tuua ta masina
aga misasi on hüperboloid, ei tea
nii kuulas ära ta viha mina;
&quo .....
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel
Mu õuel sirgub kuusepuu,
selle istutasin ise,
kui väike lapsuke olin veel,
koos üles kasvasime.
Käharpäine kuuseke
mu südant rõõmustab,
ta igihaljas, okkane,
ta hinges sügaval.
Kui saabub kaunis jõuluaeg,
siis ehin teda ma,
kõik oksad katan iluga
ja sära toon säraküünlaga.
Tore, kui lumehelbeid sajab
õrnalt kuuseokstele,
siis minu süda koos kuusepuuga särab-
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel.
tähelepanu saad- see mu halastus, vabadus kui teravat keelt vallanud, vastandun, kui paha aimanud, sind aidanud, et sa ei lõpetaks seal kus kõik need alatud, murtakse teil pimedas jala luud, naisest saab luud, ja sinust ka ei midagi muud, kribatud jutt, siis vihatud Kuut, kuulsin oma nime su äbariku suus, karmid räpparid, kohe näha kelle riista nad imesid, kelle stiili nad näppasid, nõnda tähtsad siin, teevad nägu nagu nad mind ei märkakski, kindlasti kindlasti, ridadevahele peidavad solvanguid, vigased tähed, kes mul ammu ära omatud, ärbelda julge ükski siis, kui mind .....
— M Kisa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
üks esmapäeva hommik maal
jätkub kõik mis
eluks tänasel päeval
antud on
tihase lend uute päevalille
seemnetega täidetud
söögimaja juurde lumises aias
köögi täitumine raadiost
klaveri puhaste unelevate
helide poolt
lume langemine tuulehoost
maja taga
männi haljastelt okstelt
naabritüdruku kontrolltööde
tegemiseks kiiruga kooli minek
saha tulek maja juurde viiva tee
lahti lükkamiseks
keppide võtmiseks esikust
sest talvine tee on libe õuest
ära pole läinud päriselt pime
mu tuttava gümnasisti
rahutu ärevus kas ta kohtub
bussis tüdrukuga kellesse
sügisest s .....
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
mai
kaua peatus pilk
öö eest sulgunud
tulbil mis kui laps
ema rinda nüüd
päikest ahnelt joob
maa sisse ja välja
hingab hetk end ise
õitsemiseks loob
*
Vaade aknast
mänd haljas
okste vahel eha taevas
ka tuhande aasta pärast
samamoodi õhtu saabub
päeva kohale öö kaardub
õhtul mõnel meenub
elutu ja jäises pimeduses
Päikse ümber tiirlev
roostevärvi Marss
kas tõesti ka Maa
kord saab selliseks
kus üksnes päikse
tõus ja loojang
liivatormid nagu Maalgi
hommikuti pilved taevas
haljas elu ent
iial pole olnud seal Loojaks
planeedina Universumis
tal teine on saatus
Maaga võrreldes
hiigelkaotus
„On 70% tõenäosus, et ma kolin Marsile"
Elon Musk
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm