Sõnale hall leiti 431 luuletust
Kuldne hall
Ajapikku must ei ole enam must -
ta muutunud on mõnevõrra halliks.
Valgegi ei ole enam päris täpselt see...
Hall on teisenenud kullaks kalliks:
argipäevaks, mille iga hetk ju rõõmu toob
pisiasja-mänguasjakastis,
tegemiste tausta võrdlusvõimalusi loob,
hoides elu lippu kõrgel mastis!
/Mari*Uri/
Riigikogus hall on taevas
Riigikogus hall on taevas,
sünged seal on pilvedki,
kõuemürin mõne närvid,
kokku-lahku lõi.
Kuidas lahti saada vaevast?
Kuidas olla prii?
Valge tuvi tiibu laotas,
üle Eestimaa
Kord Sa vabaks oled saanud,
ära lahku päiksekiirega!
Kui Sul rinnus põleb tuli,
Süda sees lööb sädemeid,
Sõprusele anna voli,
hingata saad sedamaid.
Valge tuvi lendu tõusis,
Riigikogus vaikseks jäi.
Rahu,Rahu! tagantjärgi,
kauaks õhku kõlama jäi.
Must või valge
Ükski asi pole nõnda
nagu meile näib,
mõte jäägu nende kanda,
kes nüüd aru said.,
pole vaja välja hüüda,
tekib mõtteid mitmeid,
sõna püüa kinni püüda,
naudi hetki vaikseid.
Ühel must ja teisel valge,
siiski kõik on sama,
hetkeks tundub elu selge,
hakkab jälle jama,
sekka kisub halli tooni,
uduseks läeb' piir,
ühendades kõiki pooli,
saatjaks silmapiir.
Minu mõte Sinu oma
olla ju ei saagi,
minu punkt on Sinul koma,
mõte lendu läebki,
iseasi, kuidas võtta,
minu must Sul valge,
elu siiski kiirelt tõttab,
luues omi värve.
- Tarmo Selter -
.....
Mida sa räögid
Hall ja vaikne inimene
keda iial tähele ei panna
ega ta sõnu kui räägib
tema mõtteid siis ammugi
Võib ühel päeval küll öelda
midagi olulist- päästa võiks maailma
räägib siis niisama selge ja kõlava
häälega kui teisedki iga päev
Kõik lausa imestavad
ei- mitte seda hiilgavat ideed
nad mõtlevad/küsivad- mida sa röögid
maailma päästmist kui sellist pand tähele keegi
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Ei taha uskuda
Nagu elus
nii ilmselt
ka surmas
oleme tühised
Pole oluline
kui pikk me
elutee on
või kui
lühike.
Ei monumente
ei mälestusi
ega pikka
järelkarjet
Kuidas saakski
olla
kui terve elu
vaid
kummardame
teiste varje?
Mõni ei taha
oma rada
Mõni ei oska
püüda
Mõni kardab
ja ehk
sosistab
selle asemel
et hüüda
Hüüda
et oleme
vabad
vabad diktatsioonist
vabad rõhumisest
Vabad olla need
kelleks meid loodi
Sest ma
ei taha uskuda
et halliks massiks
meid loodi.
Meil on ju
ka erandeid.
Hea toogi.
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
suu lausumata jätab
kas me nüüd olemegi
saanud üksnes varjudeks
kes piidlemas käivad
ka unes üksteise saatust
vaatavad tänaval järgi
seisavad kogu aeg eemal
lausumata ent jätavad
oled endiselt armas
kallis pilk Su näost
otsib sellele kinnitust
ka täna veel talves hallis
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike