Sõnale hall leiti 342 luuletust

Kuldne hall

Ajapikku must ei ole enam must -
ta muutunud on mõnevõrra halliks.
Valgegi ei ole enam päris täpselt see...
Hall on teisenenud kullaks kalliks:

argipäevaks, mille iga hetk ju rõõmu toob
pisiasja-mänguasjakastis,
tegemiste tausta võrdlusvõimalusi loob,
hoides elu lippu kõrgel mastis!


/Mari Uri/

Hall kivi

Hall kivi
värvikirevas aias
näib kõigest kaunim.


Kalju Kangur

Hall kõnnitee

Kõnnid hallil kõnniteel,
nii lõpmata, nii pikk on see
vahel harva vaatad veel,
kas keegi teine on sel teel


Tõstad ikka sa veel pead,
kuid kedagi ei ole
kuigi seda ikka tead
on olla üksi kole

Riigikogus hall on taevas

Riigikogus hall on taevas,
sünged seal on pilvedki,
kõuemürin mõne närvid,
kokku-lahku lõi.
Kuidas lahti saada vaevast?
Kuidas olla prii?

Valge tuvi tiibu laotas,
üle Eestimaa
Kord Sa vabaks oled saanud,
ära lahku päiksekiirega!
Kui Sul rinnus põleb tuli,
Süda sees lööb sädemeid,
Sõprusele anna voli,
hingata saad sedamaid.


Valge tuvi lendu tõusis,
Riigikogus vaikseks jäi.
Rahu,Rahu! tagantjärgi,
kauaks õhku kõlama jäi.

Mida sa räögid

Hall ja vaikne inimene
keda iial tähele ei panna
ega ta sõnu kui räägib
tema mõtteid siis ammugi

Võib ühel päeval küll öelda
midagi olulist- päästa võiks maailma
räägib siis niisama selge ja kõlava
häälega kui teisedki iga päev

Kõik lausa imestavad
ei- mitte seda hiilgavat ideed
nad mõtlevad/küsivad- mida sa röögid
maailma päästmist kui sellist pand tähele keegi

Nagu Meri

Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.

Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.

Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.

Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.

lase mul minna

lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel

olgu sul vähemalt valutu

-Reijo Roos-
25.1.2020

NOVEMBER

Raju peksab vihma vastu paljast pihla.
Ja tihane sööb närbunud marja puult.
Vana hunt veab küüru, ei tunne lõhna-
Ta tõmbab ninaga alla tuult.


On lehekõdust saamas plödi pori.
Paks udu katab kogu maad.
On kaenlaaukudeni märg, läbib keha võdin,
..... Loe edasi →

..

Kui kadumas on usk
ja lootus,
ei haiget enam miski tee.
On järele vaid jäänud
ootus,
mida kannad eneses.

Su ümber maailm muutumas
on halliks.
Surnuks on su silmad saand'.
On läinud kõik, mis pidasid kord
kalliks.
Ei elu neid sul iial
tagasta.

Ei taha uskuda

Nagu elus
nii ilmselt
ka surmas
oleme tühised

Pole oluline
kui pikk me
elutee on
või kui
lühike.

Ei monumente
ei mälestusi
ega pikka
järelkarjet

Kuidas saakski
olla
kui terve elu
vaid
kummardame
teiste varje?

Mõni ei taha
oma rada
Mõni ei oska
püüda

Mõni kardab
ja ehk
sosistab
selle asemel
et hüüda

Hüüda
et oleme
vabad
vabad diktatsioonist
vabad rõhumisest
Vabad olla need
kelleks meid loodi

Sest ma
ei taha uskuda
et halliks massiks
meid loodi.
Meil on ju
ka erandeid.
Hea toogi.

September

Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd

Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru

Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan

Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul

Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada

Maren Toom 2009

Sa oled kingitus mu suves,
täht mu unistuste taevas,
kummitus mu unes,
päike minu hallis päevas,
naeratus mu kurval näol,
soe tuuleõhk mu palgel,
saatjaks minu igal teol,
nii lähedal, kuid kaugel...

Kellel neli kaunist kleiti

Kellel neli kaunist kleiti
nurmel neli kaunist kleiti
sügis käsib halli kanda,
talv tal valge lubas anda,
kevad kingib rohelise,
suvi kirju õielise.

see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred

kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest

öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi

*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi

*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom

..... Loe edasi →

Sula

äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi

Lõõtsuv tuul.

kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.

püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.



---Ando--- 08.11.2022.a.

vareshallis talves
sedagi pole vähe
läbi raagus okste pitsi
valgus kitsi tuleb läbi
hakkab korraks pähe
mis sest on
päiksejanus kurk
hääl käriseb ja kähe
hing vahel katki läheb

Heikki Mustonen - Routainen maa

Sain kaksteist aastat vanaks
Isa põletas puuveduri
Saunaahjus tuhastati

Pisarateks polnud aega
Isa ütles: "võta seda nagu mees"

Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jäävad sellesse külmunud maasse kinni
Ja keegi ​​ei kontrolli mind
Omakeskis pead lüües vastu kivi halli

Vend tuli sõjaväest
Varese jäänused kojutuleku kingituseks
Aed liiga madal
Ei saanud risti kirja
Isa näitas oma
Ema ei saa alati hakkama
Mõnikord on nädalaid vaikne
Arstid lihtsalt räägivad
Ta teeb seda meelega
Tädi viis ta haiglasse

Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jä ..... Loe edasi →