Hall kivi värvikirevas aias näib kõigest kaunim. Kalju Kangur
Kellel neli kaunist kleiti nurmel neli kaunist kleiti sügis käsib halli kanda, talv tal valge lubas anda, kevad kingib rohelise, suvi kirju õielise.
lume all lained jääs täiskuu augustis kullendav järvekupp tsiitsitaja erutund hääl ülal taevas hall pilvine veel nii pea ei muutu kõrgeks siniseks
aeg kätte jõuab hing nõuab käsi salamisi puudutama hakkaks sõnu kus varjul õrnus puhtus hetk üleni mõni mõru augustiööde hall sügislillede otsatu nukrus
tean ükskord kokku saavad taevasina me arm lillede õitsemine ei taha et alles siis kui pea on hall huultel lahtub elu ahhetav ime ees kõiksus must ja pime selles otsatu kulgemine
hallvalge lume all põld ja järv Petasmäe mändes nõlv see ongi talv värvest ainult must ja valge aeg mil tuppa tuleb tuua kuurist kuivi halge olla ka ise pisut malbem
Öö on must, kuid lumi valge, pilved rohkem hallikad, külmataat see külmahalge kütab külmakaminas, lohutades meid, et veel kolm adventi ootab ees. - Tarmo Selter - 2023
Pimeduses varjud Keegi öösel karjub, vaatama sa lähed kommi sõda tuleb
kardan seda aega kus kadunud on lillelõhnad puudel varjud värvidest sinine kuldne ees päev vaid hall ja sumbne vaatama hakkad päikese asemel ahjus otsivalt tulle
Oled päike mu elus, päästerõngas armuvalus. Kus olid sa varem, kui olin noorem? Palun jää siia, kallis, ole värv kõiges hallis. Ole mu kõrval, igal keskpäeval.
Püüdsin pilvist päikest püüda, silmadesse sära luua, aga pilved olid hallid, päiksekiired mulle kallid, rõõmud kättesaamatud...
maja taga männil lumi valge kergeks läheb meel kesk halli talve oksi haljana nähes nii kevadesse lähed sa palju kordi veel mis alles kaugel ees
Elu halli argipäeva sind ei võta kaasa.Ei ma taha,et saaks sinust minu abikaasa.Oled selle suve päike,kõrvetav ja kuum. Las mul olla rõõm nii väike,las kaovad aeg ja ruum.
Lapsed targad need hallipäistest vanemaid juhendamas veel - Tarmo Selter - 2020
ole õnnistatud hoitud armsaim tüdrukute seas ma sama kõrva sosistan ka siis kui hall meil pea hing rõõmus uuesti teaks
Pimeduses varjud, Keegi ootamatult karjub. Pöörad ümber: suur leek, Leegi sees on must keep. Üksinda hirmsal haual Keegi jällitab kaua.
päev raagus madal hall vaid moonid õitsevad edasi Su köögi seinal ees pakane ja talv tusk kuluheinast pilk suvetuules moonid pildil vahel siiski üles leiab neil kaua seisab
Haned valged kaelad pikka nokad erepunased jala otsas punalestad varbavahed kinnised Paterdavad koduaias kiiret neil ju polegi Metshaned hallikarva, jõudmas rännult tagasi
Varsakabjad kraavipervel lõo tiirleb taeva all kesal Rukkiräägu pesa maas madalal Siin kord hällike mul oli maast madalast