Sõnale hall leiti 470 luuletust
Jahedus
Tulbid ja võililled juba lahti
see on maikuu tunnus
aga ega taimed pea vahti
et kevadega tuleb suur miinus;
nimelt temperatuuris ja sajus
taevas hall ja see kole
ülistamine meil nüüd vajus
tagasi sinna, kus rahul Eestiga pole;
eile sadas rahet mere veerel
kus ma tööd tegin
üllatusi ilmal on järel
terasi tundsin, püüdsin ja nägin;
lörtsi tuleb järgmine nädal
see vastutasuks soojuse pärast
põdrad omadega hädal
et pole ilu saada lõunanaabrist;
kusagil ju oli 20 C juba
ja mitte see aprilli kohta sobinud
pole küsitut sellele absurdile luba
nüüd suve .....
PIU - PIU - PIU - PIU - PIU - PIU - PIU - PIU
Õu mai gaad, nagu
kuidas mulle meeldib 3D
on mänge, kust saad vaenlasest jagu
ja pole raske see tee;
eriti just zombimängud
kus ONLINE's anname tina
laseme ihusse augud
küll seda armastab mina;
pead otsast, põletada ja hakkida
alla ajada, tankist lasta, ajud välja
ihu ja verd kokku pakkida
küll on palju lõbu ja nalja!!!;
sain 200 punni headshotis
mis vähemalt 300 m kauguselt
mida kogenud laskja kottis
oli laipasi suurtelt numbritelt;
meie fantaasia on lõputu
suuri seiklusi vajame
seadus mängus kehtetu
võime teha, mis tahame;
üks pauk teise otsas
ja s .....
Suveromantika
Suveromantika on lõpmata palavais päevis,
suveromantika on valgetes lühikstes öödes.
Suveromantika on see, mida südames kannan,
suveromantika on rõõm, mida teisega jagan.
Suveromantika on vihmas, mis mõnikord kallab,
suveromantika on hommik, kaste ja hallad.
Suveromantika on pilvitu, sinine taevas,
suveromantika on lilled, mis õitsevad aasal.
Suveromantikat olen alati tunda ma tahtnud,
suveromantikat, mis külma talve ei mahtund.
Suveromantika on mu hinges ja heliseb nüüd,
suveromantikat on täis kõik päevad ja ööd.
Ema
Oh ema sul ütlen ma vaid,
Kui väga ma armastan sind.
Kas aru sa sellestki said,kui väga sind igatseb hing.
On aasta jällegi möödas,
Ning käes on emadepäev.
Su poole siis pead ma pööran,
Su silmis vaid rõõmu ma näen.
Mu ema sa oled nii kallis,
Kõige kallim siin maamuna peal.
Ning isegi hämaras hallis,
Ei unusta ära sind eal.
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Emale
Sa emale võid rahus viia lilli
igal ajal, kui Sul vaid on soov
kallistada, teha väikse kingi
või iseennast hoopis kingiks too.
Sa emale võid ikka teha kalli,
on ema kaisus turvaline, soe,
ta rõõmsamaks teeb argipäevad hallid,
kui Sa talle ikka kaissu poed.
Sa ikka mõtle oma ema peale,
kes hoolitses ja oli olemas,
kui olid väike, haaval puhus peale,
ja suurena Sind oli toetamas.
Sa hoia ema, ära unusta
ka siis, kui elu viib Sind ära siit,
ta Sinu jaoks on ikka olemas
nii kaua kuni katkeb elu niit.
- Tarmo Selter -
2023
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Krookus ja liblikas
kui pildistasin krookust
kes kasvas keset halli välja
lendas sinna liblikas
kes lubas ennast pildistada
koos lillega
nad vist tundsid mõlemad
kevade puudutust
teineteise soojust
see kollane liblikas
ta lubas sooja suve
ja lubas palju valgust
tõi rõõmu üksinda pesitsevale lillale õiele
ja paitas teda kui tuul
ka liblika eluaeg ei ole pikk
aga krookus
tema istub ju sibulaga seal sees
kus on tema õed ja vennad?
kui kauge on olnud tema tee?
et läbi halli välja
leida oma tee?
alati küsi looduselt luba pildistada
on edvistajaid, on kohmetunuid
kõik ei soovi fo .....
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
TÜ raamatukogust möödudes
päev ka ei oleks
ükskõik kui külm
või hall
sõnade soojusest
mis raamatuis varjul
käed tõstad mõttes
leegi kohale üles
meel aastate jooksul
nõnda ilma eest otsides
varju
hing kui valust karjub
seda tegema on harjund
minu tänu sügav kummardus
kõigile teile kes te riiulis
üksteise kõrval nüüd
lugemist oodates seisate
alles hoiate mu emakeelt
eesti keelt
Nagu november
Ilm on nii hall
sombune, rõske ja sünge
ümbrust katab tume vall
kevade nägu on toodud õnge;
ma olen vast ainus töll
kes ootab tagasi lund
algab uus valge möll
näen sellest und;
et maad suudleb valge kiht
mil praegu kevadet ikka pole
vaja eelmise aastaaja siht
sest praegu ilm õues liiga kole;
ja tahaks Soomaale hiljem minna
ainult hiljem saan 5. aastaaega
paadiseiklust oodata sinna
kuna praegu pole olnud aega
Sinine taevas
Täna pilk jääb kinni taevasse,
nii merekarva sinine on see.
Midagi sooja valgub südamesse,
suur rahu vohab hingele.
Ei ühtegi valget pilvetupsu
ei halli pilve rõhuvat.
Tunded sees on kummalised,
nagu polekski mind olemas.
Mõtetes näen sinilindu,
varbad üles tõusevad maast,
Tiibadeta õhku tõusta-
sinitaevasse-, kui saaks...
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus