Sõnale hall leiti 470 luuletust
Cross On Spiders
There was a cross
On every spider
Who I came
Across
Noone told me
To look out for
Misery plus loss
Let's make it simple
Make it safe
Make it sweet
And sound
'Cause all I have
Dropped in a hallway
In the bedroom
I have found
Believe in faith
Have trust in love
And wish for best of luck
Have dignity
Keep potence
And please
Do not give a fuck
/Mari*Uri/
see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred
kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest
öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi
*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi
*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom
.....
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
Heikki Mustonen - Routainen maa
Sain kaksteist aastat vanaks
Isa põletas puuveduri
Saunaahjus tuhastati
Pisarateks polnud aega
Isa ütles: "võta seda nagu mees"
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jäävad sellesse külmunud maasse kinni
Ja keegi ei kontrolli mind
Omakeskis pead lüües vastu kivi halli
Vend tuli sõjaväest
Varese jäänused kojutuleku kingituseks
Aed liiga madal
Ei saanud risti kirja
Isa näitas oma
Ema ei saa alati hakkama
Mõnikord on nädalaid vaikne
Arstid lihtsalt räägivad
Ta teeb seda meelega
Tädi viis ta haiglasse
Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jä .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
mu meel hakkab lehtima
kesk halli talve
mu meel hakkab lehtima
kui öö jääb järjest lühemaks
taeva all aina kauem
seisab päevas valgus
sääl kuskil ootel uus
helerohelise kevade
õrn rahutu algus
imestan isegi
käsi valmis on juba peenrasse
seemnete külvamiseks
õunapuul pungade paituseks
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
Hommikul
igal hommikul
krapsad tikku
vett kallad potti
keetma hakkad
perele putru
unised lapsed Sina
seni paned riidesse
neil pead silud kiiresti
siis äkki maja on
nukker ja tühi
nagu pärast küünaldes
säranuid pühi
*
hall madal taevas
tuhkjas lumi jalge all
võta kinni mu kaelast
ära taluda meil tuleb
seegi otsatu talv
käes Sinu kootud kindad
kaela ümber Sinu pandud
sall
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Sõpradele võõrsil
Sina ei mõista
hinge seda valu
mida toob kaasa
endaga kodumaatus
ümber hall lage vesi
pea kohal
võõras laotus
igaveseks oma keele kaotus
selles rääkimise
igatsus ja janu
meel mida
päevast päeva
öösel unetuna
ära talub
milleks endale tahtsid
säärast saatust
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Alice In Chains - Brother
Külmunud kohas, kus peidan
Ma ei karda oma taevast maalida
Mõnega, kes ütleb, et olen hull
Vend, proovi ja looda leida
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Nii et ära põgene
Nagu Sa varem tegid
Roosid valges vaasis
Okkad veristatud lehted kõrval
Need kukuvad
Sest mu käsi tõmbab neid kõigest jõust
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Ja ma ei jookse enam ära
Nagu ma varem tegin
Kodus pildid karbis
Koltuvad ja rohelised hallitusega
Ma näen vaevu Sinu nägu
Huvitav, kuidas see värv maitseb
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean teed
Nii et ära .....
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022
Isadepäev
Taas tervitab meid uus päev
See on eriline isadepäev
Sügistuuled on vaikinud
Hallid pilved hajunud.
Päike hellitavalt kiiri pillab
Kuul on kuldne naeratus suul
Lillemeri vohab kõikjal
Uus on isadepäeval rüü.
Isad, hoidkem oma päeva,
nii ilusat ja säravat!
Meil kõigil võim on täna muuta,
üht kaunist päeva veelgi kaunimaks.