Sõnale heinamaa leiti 14 luuletust
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Armastus
üksteise võidu me jookseme
läbi heinamaa
üle põldude
paljajalu
- milleks neid kingi vaja oligi?
rõkkav rõõm
mis tatsab aeglast südant
mis käib meloodias
kahe hinge sädemega
just seda vabadust me tahtsimegi
kesköist rabavee kosutust
päikeseloojangut
pungil korvid maasikaid
ja muid marju
ja vanaisa vaatamas meid
pärast sauna uhkel pilgul
"küll teist kord asja saab"
Teel lomp
nii puhas nii hää
tunde vaatama jäädki
kulus heinamaa
kuis päikest joob
sina temaga koos
lume alt vabanend maa
päiv nõnda helde
õhtuni hetke seda loob
*
teel lomp
kase oksal vihma tilk
ja ma ära ei saa silmi
taevas täis kui
valgeid pilvi
räästas laulab
solk-silk silk-solk
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
Kuivastu-Virtsu praamil
kell vööris
pimestavalt läigib
vesi ahtris Å¡ampusena
kihiseb
ümber kaugus avarus ja
sina kui üksik luik
laev kalda poole libiseb
ma mööda treppi tõusen
laeva laele et veelkord näha
teed kaugenevat randa
kadakaid päikest heinamaaga
mõnd tuules mändi
ja seda suudlusteta
jäänud nukrat hilissuve
isa värssidest
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Pastlad
Leidsin kapinurgast pastlad
vanad,ära kulunud
Vanarahvas rääkis ikka
vastlapäeva tulekust,
kelgumäest ja liust pikast,
lina kasvamise jõust
Pastlad meenutavad viiske
vanast ajast käidud teil,
heinamaadel tehtud käike,
samme raskeid põllumail
Las kapinurgas konutavad
vanad,väsind pastlad nüüd
seniks kuni kätte jõuab
Hõissa!
Meil on vastlad, hüüd!
Suvepessimisti laul
Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.
Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.
Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.
Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!
Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.
Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.
Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.
Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.
Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.
Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai nà .....
Pildil puu ei saagi lehtida...
Vaadates, kuis´ mõni puu ei lehti,
märkad, et on tehtud värvidestki
oksad, tüvi, ümber heinamaa,
seepärast puu ei saagi lehtida...
Luues loodust värvipintsliga,
lilleõisi lemmiktooniga,
kuid on hetke jäänud lehvima
oksad, mis ei saagi lehtida...
Ajaraami jäänud hetke lugu
jutustamas tolle aasta valu,
kui veel oli varakevad taas,
pildil puu ei saagi lehtida...
- Tarmo Selter -
Suveõhtu maal
Pilvist kulda puudele piisutab
hõbeudu heinamaad niisutab
rammus punapäine ristikhein
lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin
Kibuvitsalt on varsiend roosat lund
Kui väsind lapsed- lilled ihkavad und
Til-tal, til-tal, kari koju lääb
siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.
Pääsusilmad
Eile veel,eile veel
polnud sooja ilma,
eile veel heinamaal
polnud pääsusilma.
Pääsulind päikese
homme kutsus kaasa,
pääsusilmad õitsema
laulab koduaasal.
Pääsusilmad ainult seal,
kus on pääsu juttu.
Lenda meile,pääsulind,
lenda,lenda ruttu!
Sügishing
Viimased päiksekiired,helged,
mänglemas lehtede kullas.
Viimased mõttekeerud,heitlikud,
kadumas sügisvärvide tulvas.
Tahaks minna kohe,kaugele,
mööda sügisudust heinamaad.
Tahaks vaikides lennata,kõrgele,
kaeda üle mustava pilvemaa.
Vaikuses leian siirust,rahu,
sügispäikese loojangu eel.
Vaikuses sünnib lootus,õnn,
sügisõhtute saatjaks need.
Evelin