Sõnale helbed leiti 37 luuletust
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Alles
Alles päike naeratas,
kevadet kutsus ja tervistas.
Nüüd on lumehanged kõikjal maas,
päike peitu pugenud on taas.
Suured, vesised lumehelbed langevad maha,
unustustehõlma vajunud on lumesahad.
Lumememme ehitada võid ju veel,
kui sellest rõõmsamaks muutub meel.
Naljakuu veel kaugel on,
varsti ta tuleb, huumorit täis aprill.
Homme, nii võib olla küll,
et särab päikeseline ilm.
Talverõõm
Loodus lumelilli maalib,
küsimata luba,
võttes külmapintsli appi
miinuskraadidega.
Joonistades pliiatsiga
lumehelbed ette,
enne soojakraadidega
pistes otsa vette,
et saaks lilled akendele,
ilu südameisse,
talverõõmu silmadesse,
meie naeratusse.
- Tarmo Selter -
2023
Muinasjutulisena
Taevast langemas kristalle
kümneid, sadu, tuhandeid,
paistmas mütse, kindaid, salle
kõikjal lumehangedes,
kilkeid siit ja naeru sealt,
veidi jonni, nuttu,
kui on lapsi kelgu pealt
hooga hange kukkund´,
kohe jälle lumehelbed
põski silitavad,
laste silmad nõnda helged
taas meil´ rõõmu toovad.
- Tarmo Selter -
2022
Suur sula
Lumehelves higistades
taevast alla langeb,
tugev tuul see vihistades
suunab teda hange,
kuhu järgi jäänud vaid
on mõned lumehelbed,
mis väikses hanges sulaks said
jääkristallist kergelt,
voolates siis mööda radu,
teid ja muruplatse,
lumehang kiirelt kadus,
sulal tulla laskem...
- Tarmo Selter -
2022
Väikese päkapiku suured tunded
Nägin päkapikku kuuse taga,
istus seal ja oli vaga.
Habemel kiirgas valge lumi,
hõbedane kuub ulatus põlvedeni.
Ta üle kuldne kuukiir säras,
ja lumetutte täis oli kuusepuu.
Lumehelbed langesid tasa, tasa,
õrnal naerul oli päkapiku suu.
Ei saanud ma kuusest eemale minna,
koos päkapikuga jäin valvama sinna.
Nii hinge läks mul see eriline kuusepuu,
valvama jään teda terve jõulukuu.
Selle aasta essa lumi
Eile lõpuks sadas lund
millest näinud und
essa kord see aasta
ja polnudki vihma - saasta;
ilmataadil kusehäda läbi
mille üle tundnud häbi
et suvel seda alla
soristas
nüüd sügisel mahedusega leevendas;
isegi pajutibud juba lahti
pidanud ka ma rohelusele vahti
mille pungad lehtpuudel olemas
nagu uus kevad algamas;
AHHHA - aga vat tali tuleb
kevadelootus ullikestel sureb
sest essa lumi maas
sellega olin seda lullat alustamas;
FAKT: vihm on kui kusi
ning ka muud nähud on täis üllatusi
nt. kui helbed maha sajavad
siis inglid ilmataadiga pihku taovad;
v .....
Ilmaolud
Kevad jäi lumehange kinni
ei leidnud ta lumest oma kingi,
liblikatega kleidist hoidis jääkild kinni,
kuldkiharatega lumehelbed mängisid.
Kevad kurvalt vaatas ringi,
põsilt pisarad voolamas,
paistaks üksik päiksekiirgi,
mis põsilt pisarad kuivataks
Kuid lumi ei veel minna taha,
istub kukil kevadel,
viimseid helbeid maha sajab
Päiksel võim on viimane.
Üllatus lume all
2 päeva sula kestnud
ja lollid arvavad, et kevad
pole külmapüha veel tulnud
ning küll uued helbed sajavad;
vahepeal rohi paistab
igasugu asju saab avastatud
üks lõks ohvrit ootab
mis sinna maha jäetud;
kas koer või paadialune
nad situvad kõikjale
kinni kleepub üks tallaalune
mis omapärane sulale;
ja üllatus lume all
on igas suuruses miin
kui peale astudes su päev on hall
siis ära üldse kõnni siin;
vaata alati ette
või kanna lisapaari jalatseid
ja teised kandku kaasas pasakotte
muidu ongi reaktsioone vihaseid
Igasugu tundeid keerleb
Igasugu tundeid keerleb
keerleb siin ja keerleb seal
Lumehelbeid aina langeb
tasa puudutavad maad
Täna aina mõtlen,mõtlen
mis sest ilmaelust saab
Mõte aina keerleb, keerleb
õnnelik ja õnnetu korraga
Lumehelbed tasased ja valged
meeli minul köidavad
Taeva poole tõstan palge
Süda rinnus kipitab
Jõulud tulid naerusuil
Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja
Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi
Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi
KINDAKIRI
Maa oli märg ja metsad udus, õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast - kellele? väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga, kümne kärme sõrmega.
Kured läksid - kurjad ilmad, sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas. Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama, käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill, helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget - juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid - lumi teel. Vellekese! kärsik meel,
vahib välja läbi ruudu: kinnastel veel pöidlad p .....
