Sõnale helbed leiti 29 luuletust
Üllatus lume all
2 päeva sula kestnud
ja lollid arvavad, et kevad
pole külmapüha veel tulnud
ning küll uued helbed sajavad;
vahepeal rohi paistab
igasugu asju saab avastatud
üks lõks ohvrit ootab
mis sinna maha jäetud;
kas koer või paadialune
nad situvad kõikjale
kinni kleepub üks tallaalune
mis omapärane sulale;
ja üllatus lume all
on igas suuruses miin
kui peale astudes su päev on hall
siis ära üldse kõnni siin;
vaata alati ette
või kanna lisapaari jalatseid
ja teised kandku kaasas pasakotte
muidu ongi reaktsioone vihaseid
KINDAKIRI
Maa oli märg ja metsad udus, õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast - kellele? väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga, kümne kärme sõrmega.
Kured läksid - kurjad ilmad, sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas. Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama, käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill, helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget - juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid - lumi teel. Vellekese! kärsik meel,
vahib välja läbi ruudu: kinnastel veel pöidlad p .....
FRIEDEBERT TUGLAS.
Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.
Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.
Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) .....
helbeid taevast
Helbed pilvepatjadest liuglemas
nagu esimesed õrnad lumelinnud
inglite sõnumitoojatena lendlemas
sulades malbeks jõulutundeks rinnus.
Kaminas praksumas soojendav tuli
toanurgas kuusk lootuse säraga ehtind
on väiksed päkapiku käed ilusti
keegi salaja kingipakid selle alla sättind
toomaks silmadesse imede lusti.
Langevaid tähti valgumas soovideks
armastust täis on perega olemise aeg
muutudes üleöö eriliseks mälestuseks
hellusega öeldud sõnad ja kallite naer.
Refrään: Süttib sisemuses laterna helk
öös valgust edasi kandev rahu
ime .....
Lume ootuses.
Käes on detsember,
kuid puuduvad lume helbed.
Vahel mõned siiski tulevad,
järgmisel hetkel needki sulavad.
Võiks ju maha sadada valge vaip,
kaduda muru ja asfaldi laik.
Kaunis valge maa,
paremat tahta ei saa.
Romantilisel metsateel,
tahaks jalutuskäiku nautida veel.
Mitte mudasel teel tallata,
kui vihma asemel, lund võiks kallata.
Lootus jääb ,et tuleb ka lume vaip,
seni on üsna vesine see talve maik.
Ehk siiski valged jõulud tulevad,
lootused on need mis viimsena surevad.
Lumest.
Sulle rõõmuga räägiks ma unest,
Aga väljas sajab, seega kirjutan lumest.
Terve öö teda kõikjal sadanud on,
Kui nii jätkub siis varsti seda terve tonn.
Valged helbed alla langevad,
Kojamees hommikul lükkab hange nad.
Ma kattund valge kihiga,
Linnas, maal ja metsa sihil ka.
Mõnus oleks suga jalutada värskes sajus,
Õrn lumi su jala all alla vajus.
Kaunid helbed saatmas me käiku,
Lume helbed aina säravad otse näkku.
Oh see oleks ilus kuskile metsavahe teel,
Mina sina ja vaid vaikus veel.
Käest kinni ja kõrvuti astuks,
Ilusale õhtule otse vastu.
Lumemarjade aegu
Neis lumemarjades nüüd tunnen pakitsevat kargust
Just sellist varatalvist krudisevat lund
Mil iga oks on joonistunult õhku tardund
Ja imemustrine on külmund paljas muld
Nii nagu jäine kirmetis on veel ja lumel
On minu hingemaailm nüüdsest suletud
Sõõr ümber kuu ja tähistühi taevas tume
Vait kogu olek uue helge tulekul
Tean selletaosel sätendaval talveõhtul
Kui sinihämarusse mattub sagiv linn
Ta tuleb pühib äsjasadand helbed õlult
Ja ütleb usu ootasid just mind
Ja tõesti mul on tema käte vahel tunne
Et alles sellest hetkest minu elu algab
Kõik seniolnu .....
Kevade helin
Ma maalin sõnad.
Kaunid, helisevad sõnad Sulle,
Kes neid rohkem väärid.
Ma punun kee;
Kastepärleid ritta panen,
Kuldse vööga kinni seon.
Ma nõiun öö –
Kleidi veinipunast tooni
Kahisema paneb too.
Sa oled Mina.
Peegel lahutamas varje
Katkestamas taevasina.
Las särab taas
Me ammukustund kevadpäike,
Kirsi valged helbed maas.
Las tekib tunne.
Kord tulen sinu juurde ma
Ja Helil lasen kajada.
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Ilmaolud
Kevad jäi lumehange kinni
ei leidnud ta lumest oma kingi,
liblikatega kleidist hoidis jääkild kinni,
kuldkiharatega lumehelbed mängisid.
Kevad kurvalt vaatas ringi,
põsilt pisarad voolamas,
paistaks üksik päiksekiirgi,
mis põsilt pisarad kuivataks
Kuid lumi ei veel minna taha,
istub kukil kevadel,
viimseid helbeid maha sajab
Päiksel võim on viimane.
Igasugu tundeid keerleb
Igasugu tundeid keerleb
keerleb siin ja keerleb seal
Lumehelbeid aina langeb
tasa puudutavad maad
Täna aina mõtlen,mõtlen
mis sest ilmaelust saab
Mõte aina keerleb, keerleb
õnnelik ja õnnetu korraga
Lumehelbed tasased ja valged
meeli minul köidavad
Taeva poole tõstan palge
Süda rinnus kipitab
Jõulud tulid naerusuil
Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja
Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi
Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi