Sõnale helbed leiti 51 luuletust
Tasakaalupunkt
Lagi on pea kohal lõhki
ütleme vaikides üksteise mõtteid
hõljutab külmunud õhkki
eluajajõe jäätunud katkeid
Ootame pingsalt kes ütleb
teeks tule mis südamed sulatab
kelle sõna ja surmvaikus kätleb
kumb tikud ja paberi ulatab
Laetalade pragudest sajab
imeilusaid helbed me tuppa
küll naeraks ja nutaks su najal
hetke lumma kui suudaks vaid tappa
Arresto momentum ja viibe
sinu tõsised hoolivad silmad
silmis seiskunud ajajõevaade
lombid põrandal- kevadeilmad
Laetalad on pea kohal lõhki
just säärased olema peavad
hõlmad taanduval talvel teen lahti
sii .....
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Ma tean ja tunnen Sinu valu
Tean, et naeratad mul läbi valu,
Sul süda on nii hea ja hell.
Koju saatsid mind läbi lumesaju,
silmis pisar kui kristall.
Külmavõetud olid pehmed lumehelbed,
väljas paukus pakasetaat.
Hinges pesitses ja hõõgus soojus,
tean, et valu kord otsa saab.
Sassis talv
Talv on sassis, taevas segadus ülal,
Lumi ja vihm mängivad salajasi leike.
Helbed langevad, sulades ruttu,
Kui vihmavaling muudab jääks igatsus.
Lund sajab, siis vihm plaksatab vastu,
Nagu loodus ise oleks seiklusest vaimustuses.
Puud on kaetud jää ja tilkuvate helmeste rüüs,
talv, kus segunenud on lume ja
vihma suudlus.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...