Sõnale hell leiti 420 luuletust (parimad)
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Isadepäev
Taas tervitab meid uus päev
See on eriline isadepäev
Sügistuuled on vaikinud
Hallid pilved hajunud.
Päike hellitavalt kiiri pillab
Kuul on kuldne naeratus suul
Lillemeri vohab kõikjal
Uus on isadepäeval rüü.
Isad, hoidkem oma päeva,
nii ilusat ja säravat!
Meil kõigil võim on täna muuta,
üht kaunist päeva veelgi kaunimaks.
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
Kevad
Ümberringi kõik on vait ja vaga,
ka lumi sulanud on vaikselt ära,
pilved kokkupoole nihutanud end,
et PÄIKE taevas särada saaks
iga kell...
Varahommikul on metsas kena,
siin-seal tärkamas on kevadlill.
rohukõrrel kastepisar särab,
loodus on nii tundlik ja nii hell.
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Armastus
Armastus puhkeb
kui lilleke rohus
Armastus särab
kui päikene taevas
Armastus ohkab
kui süda, mis vaevas
Armastus armu jagab
kui hellitav ema
Armastus ilu loob
kui imeline kevad
Armastus tõuseb ja vajub
kui päikeseketas mere piiril
Armastus on ja jääb püsima
terveks eluks
Sünnipäev
Kallis sõber!
Soovin Sulle südamesse päikesesära
ja tulikuuma armastust!
Oled minu vastu olnud alati kena,
sõbralik, hoolitsev ja truu.
Täna kõik lilled õitsegu Sulle,
sel kaunil lahkel suvekuul!
Las kurvad pisarad voolaku merre,
et paistaks alati särav naeratus suul!
Sünnipäevaks palju õnne,
soovib Sulle üks sõbrake truu
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
Armastus
Armastan Sind niiväga,
et hing jääb õnnest kinni.
Armastan Su hingesära
ja Su ilusaid siniseid silmi.
Armastan Su hella südant
ja vabalt mõtlemise viisi.
Armastan Su omapära
ja lähedal olekut, mu Liisi.
Armastan Sind jäägitult ma,
kogu eluaja.
Armastus on kaunis sõna,
mul keelel kogu aja.
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Isa
Oma isast rõõmu tunnen ma,
isa on hea ja hella südamega,
isa on kindlameelne, vapper ja hea,
isa endale eeskujuks ma sean.
Isa karm on rindel,
isa kapis on munder,
isa siht on kindel,
isa oma kodumaa eest seisab valvel.
Isa eeskuju on nakkav,
kogu aeg külge hakkav,
mehehakatisest meheks ma kasvan,
isa käidud teid ma jätkan.
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!