Sõnale hell leiti 420 luuletust
Kevad täis armastust
Armastus paisub suuremaks,
kui näed kevadet tulemas.
Siis süda õnnest lööb pakatama
nagu pungad puul
ja hing laulma kui linnukese suu.
Siis armastus puhkeb kõikjal mu sees,
uus kevade on ootamas ees,
päike sinitaevas tiire teeb,
kõikjal vulisevad veed,
rajavad kevadele teed.
Mul suur on armastus kevade vastu,
tunded head on südames.
Pea kevad tuleb,
naeratab sul vastu
ja hakkab hellitama su meelt.
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
sest vaid nii ma jään elama
ärgates teen kohe voodi korda,
millegagi ma enam ei torma,
proovin rahulikult võtta, lihtsalt olla,
sest vaid nii ma jään hoolitsetuks.
kohtlen inimesi viisakalt,
häid sõnu ütlen piisavalt,
mineviku välja võtan kellast,
sest vaid nii ma jään hellaks.
annan endast parima,
et olla aus, olla hea,
kas töötab, ma ei tea,
aga vaid nii ma jään inimeseks.
ma ei anna alla, vaid näen vaeva,
end sügavamale auku enam ei kaeva,
luban endal südamest häälega naerda,
sest vaid nii ma jään elama.
Armunud
ma tunnen, et hakkan endasse armuma.
tunnen, kuidas saan sooja endale kingitud kallistusest,
kuidas võtan hingamiseks aega seinalt kella pilkamata,
kuidas hellitan end toitudega, mis mulle maistevad,
kuidas joonistan mõtteis oma sünnimärkidest kujundeid,
kuidas kiidan end,
kuidas armastan põleva leegiga, mitte leige ahjuna,
kuidas lasen vihmal pesta oma nägu,
kuidas julgen lasta muusikal end kanda,
ja Jumalal end hoida,
kuidas tean, et suudan anda,
ja lepin tasuks tee äärest korjatud õiega,
kuidas usaldan õhku, mida sügavalt hingan,
kuidas olen tänulik iga päikesekiir .....
Mõtted...
Saatusega tihti..ma mängind hiirt ja kassi….
Ja ega elu ise pole hellitanud mind…..
On olnud võimalusi…ise käest need lasksin…
Ei andnud saatus privileegi…armastada sind….
Aga aeg eks möödub, parandades haavad
Mõtted nood ei liigu tihti sama teed…..
Hing ja maine keha lõpuks üheks saavad…
Aga mõtted ikka…..on sinu juures need……
enesearmastuse õpingutel
"sa ei saa armastada kedagi enne,
kui oled õppinud ennast armastama"
see ütlus kõigile nagu süstitud oleks verre.
ma ei tea, kuidas mu päike jälle läinud on looja.
küll aga tean, et kui sõdima pean külmaga,
siis oled see sina, kellelt küllaga saan sooja.
sinuga tunnen, et mind ei saa rünnata,
tohin ma sulle armastust südamesse külvata?
usun, et selleks mind loodi,
ometi ma iseendast ei hooli,
kuid vähemalt enam ei proovi
ma nii väga olla teiste moodi.
mind tuimaks nüüd jätab nende arvamus,
sest soe süda on mu elamus.
ja tänu sellele ma mõtlen, et
ehk ko .....
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
Linnukese toidumaja
Lenda siia väike lind,
toidumajakene ootab sind!
Ilm on külm ja pakane vali,
tühi kõht, see ei ole nali.
Tule teri nokkima,
pekitükki mekkima!
Soojendan sind oma hella pilguga,
kostitan kõhutäiega.
Olgu lumi sulle kerge,
iga päevakene helge!
Paitagu sind mu süda soe
iga eluke meil loeb!
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
Eelviimane hetk
Nõnda kui armastatu
kasutab sind
eelviimasel hetkel
on hell
ja osavõtlik
täidab kõik sinu soovid
fantaasiad
hetk enne lõplikku otsust
on sinu vastu nii kena
Nõnda ka elu
ja surm
mängivad
veel eelviimasel päeval
antakse lootust
paranev enesetunne
lubab sirutada huuled
andke mulle klaasitäis vett
sellega ma paranen
Mineja ei tea
ei tea ka ärakasutatu
et see viiv
on üürike preemia
pika truu kannatamise eest
ootamise ja lootmise tasu
uskumise alandlikkuse
See on pisike helge õnnis moment
enne kui lõplikult
vaip jalge alt kaob
ning ta ühes
oma .....
Ma tean ja tunnen Sinu valu
Tean, et naeratad mul läbi valu,
Sul süda on nii hea ja hell.
Koju saatsid mind läbi lumesaju,
silmis pisar kui kristall.
Külmavõetud olid pehmed lumehelbed,
väljas paukus pakasetaat.
Hinges pesitses ja hõõgus soojus,
tean, et valu kord otsa saab.
verigi ei küsi
seda polegi nii vähe
kui hing on justkui ema
nii maa kui elu ligi
tast voolab päeva
õrnus hellus
kaob päevast pelgus
tund endale saab juurde
kõrgust aina värvi sinist
sind haarab kõige embus
verigi pilkavalt ei küsi
milleks sulle säärane
lembus arutu hullus
selle igavene kurbus
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.
Isa
Oma isast rõõmu tunnen ma,
isa on hea ja hella südamega,
isa on kindlameelne, vapper ja hea,
isa endale eeskujuks ma sean.
Isa karm on rindel,
isa kapis on munder,
isa siht on kindel,
isa oma kodumaa eest seisab valvel.
Isa eeskuju on nakkav,
kogu aeg külge hakkav,
mehehakatisest meheks ma kasvan,
isa käidud teid ma jätkan.