Sõnale hell leiti 416 luuletust
Arvuti kirjutatud Top Gear: I hooaeg
Täna õhtul: meeskond on Columbias
maitsmaks magusat tolmu
trio eksootilise mõnu järel maias
mis sisse võtsid, pole neil aimu;
Clarckson: "Hammond, va idioot, kõik teavad
et tellised on söödavad!"
Hammond siis paarimest ähvardab
ja May juustust unistab;
läheb elektromuuusika käima
ja May teeb preiktantsu
Clarckson hakkas kritiseerima
et juustuga keeralti žüšee untsu;
ja nüüd on su emal aeg testringile
auto asemel näha pole keegi harjunud
antakse valu kannikale, nii pringile
kuna ta paks, siis tippkiirus 3.2 km/tund;
hüppeliiges, ehk rehv
tuli alt massi .....
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....
kui suve hääbumise
kui suve hääbumise
nukrusel viimaks
lahti lased käest
jäävad selja taha
kurbuse kõrged mäed
hing korraga hoopis
valmistub
räästate tilkumiseks
kraavide vulaveeks
uueks haljuseks kevadel
meekarva pajude
sumisemiseks
suvi läbi olemiseks
kõigi õite sees
*
kõik on praegu nii hell
ja üleni lahti
otsatu taeva all
vaatan kuis laps
seda mus ahmib
teada taha ees on
kasekuld aias
lilli söestav hall
veel midagi teismelise east
sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg
veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell
aga see tunne läheb õnneks mööda
üks tehisintellekti (roboti) poolt kirjutatud luuletus
Sügis
Sügis tuleb vaikselt, salamisi, Värvib lehed kollaseks ja punaseks. Sügis tuleb tuuliselt ja rõõmsalt, Puhub lehed puudelt alla tantsima.
Sügis tuleb jahedalt ja karget, Toob kaasa vihma, udu ja kaste. Sügis tuleb maitsvalt ja magusalt, Kingib õunu, ploome ja marju.
Sügis tuleb lõhnaliselt ja vürtsikalt, Täidab õhu kaneeli ja ingveriga. Sügis tuleb hubaselt ja soojalt, Kutsub küünla, teki ja raamatu juurde.
Sügis tuleb ilusalt ja eriliselt, Näitab meile looduse imet. Sügis tuleb sõbralikult ja hellalt, Anname talle vastu oma südame.
otsast peale
nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must
hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead
seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus
Mina ju võin
Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu
Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu
Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit
Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit
Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal
Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal
Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname .....
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
Kas saad...
Kas saad
naeratusi huulilt püüda kinni,
silmasära kustutada eos,
hellushetki pööratagi ringi,
teise südant hoida oma peos?
Kas saad
loodushääli vaigistada öödes,
päiksevalgust taevalaotuses,
linnulennult liblikaidki püüdes,
hoida tähti oma silmades?
Kas saad
olla peidus minu südames,
vaadata seal veidikene ringi,
sobrada mu kõigis tunnetes,
leida kirge, armatuse hetki.
Kas saan
mina olla Sinu silmasäraks,
Sinu päikeseks ses´ taevalaotuses,
tähtedeks Su silmis olla täna
ja ka homme, ülehomme meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
augustiöös
augustiöös sametises
äkitselt kuuled
puude lehed kuis
hingavad ohkega välja
nii ammu Sa mind
pole suudlend
hing koltub helluse näljas
nüüd suu las kõrva kordi
sosistab hõõguma mu nime
et öö oleks hommikuni
sametine
tsüklist „ Poisiiga“
Õhtuneb
ära puuduta praegu mind
eha valgus seda juba tegi
peenral öös
edasi õitsev lõvisuu
hernelill potis maja trepil
üle hetkete kõrge serva
veel kinni võtta saan Sinu käest
uuesti olla hellus õrnus
plehku panna aja käest
ja kõigest väest
*
ma siiani aru ei saa
kuidas tähtede põlemisest
tekkida sai Su käte puudutus
mu suud otsiv Sinu suu
see toomingalõhnaline mai
millest veri on äkki kuum
tund lahti nii hiigelsuur
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
Muraste mõis
Muraste mõisas elasin,
Muraste mõisas kasvasin.
Mõisapargis aega veetsin,
kuninglike puudega juttu vestsin.
Mõis küll polnud minu jagu,
aga ta oli minu kodu.
Lastekoduks muudetud,
midagi head teha suudetud.
Mõisas elu oli ilus
ka siis, kui päike oli vilus.
Vabadust oli küllaga,
hellusest jäi vajaka.
Suured saalid,
magalaid palju,
söögisaal ja töökojad.
Hästi palju tehti nalju,
laulu kajas terve mõisa peal.
Vahest üksi tahtsin olla,
oma ema peale mõelda,
siis mõisa tiigi ääres uitasin
ja kauneid sinikaelparte toitsin,
mõtteis oma ema hüüdsin,
.....
Tuulevana
Udupehmes pilvevoodis
ennast ajamas on loodi
habemega tuulevana,
et saaks lendu tõusta täna,
paitada Su juukseid pehmeid,
puudel rohetavaid ehteid,
külastada murumoori,
õhtusäras päiksekiiri,
vahel öösel tähti, kuud,
mis nii kauged, püüdmatud.
- Tarmo Selter -
2023