Sõnale hell leiti 421 luuletust
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
Janune pilk
Janune pilk
otsib armastavaid silmi,
otsib naeratavat suud,
otsib pisarsilmi.
Janune pilk
otsib hellitavaid käsi,
otsib huulilt kauneid sõnu,
otsib pisarsilmi.
Janune pilk
otsib lahkust täis hinge,
otsib südant suurt ja truud,
otsib pisarsilmi.
Otsib tõsimeeli,
ikka pisarsilmi...
Depressioonitu
Hing sai lahti valu vallast,
pääses põua põlengust.
Eemale jäi tormi tallast,
põlgas ära kõledust.
Meelemõruduse haikust
vandesõnad kustusid.
Saabuda võis tuulevaikus,
virvatuled mustusid.
Lahti murdsin mure koodi,
põues põtkis tunne ülev.
Helletades laulis oodi,
rõõmuhõiskeks paiskus üles.
Kaisutas ja kandis lootust
vabaduse vetruv süli,
vastu kannatlikku ootust
täitus targu õnne külim`.
Üks armas mees
On üks armas mees,
kel hell on süda sees,
tal lahke on meel
ja iial ei puuduta halbu sõnu, tema keel.
On üks armas mees,
kel kuldsed käed ja kuldne süda sees.
Ta seisab kui kindel kalju sinu ees
ja kaitseb, kui on vaja, kõigi halva eest.
On üks armas mees,
kel armastust on kuhjaga,
sooja südame sees
ja tahab seda jagada veel,
veel ja veel.
On üks armas mees,
keda jumaldan ikka veel,
ükskõik kuhu ma lähen,
kõikjal teda tunnen ja näen.
Lillelt, oma isale
ime et üldse ilmale tulid
täis vihkamist ja varemeid
nõgeseid katkisi saatusi Euroopas
mind hüpitada
hellalt hoida suutsid
mu lapsepõlve sinitaeva
avaruseks muutsid
sellest õnnest palju kordi
hiljem valus nutsin
Sind tänasin Su peole
andsin suudki
neid palju oli hetki kuumi
mis said täis kui valgust
öös kahvatus juunis
Kaunid luuletused
Kõik luuletajad nii armsad on
ja hella hingega,
kuid hingelähedasem mulle on,
Leelo Tungal.
Ta imearmsad luulered
hinge lähevad
ja süttima lööb lõkkeleek
minu südame peal.
Leelo luules on nii palju sära
nii palju nukrat igatsust.
Kuhu see tal' mahub ära,
küsimus mul number üks?
Ons' loodus kinkinud tal ande
ja kasvatanud kui lillelast?
Miks hing siis vahel on nõnda raske,
see küsimuseks number kaks?
Leelo Tungalt, kui teda kohtaks,
tal' sületäie lilli tooks.
Teda kallistaks ja sügavalt ohkaks, palju ei pärigi,
sest luuletused räägivad
mu lemmiklu .....
Kes on Sull liiga teinud?
Kes on Sulle liiga teinud
minu väikene lill,
et nõnda nukker ja pisarais
on Sinu silm?
Kas keegi pritsis Sind üle mürki täis sõnadega,
et oma hellas hinges sellist valu
pead kannatama?
Minu kaunis õienupukene
ava mure oma südamest
tahan Sulle kui päikene soojust anda
ja kui vihmapilvekene Sind ma kasta,
et põletav tunne kaoks Su südamest.
.
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Kestavärin (shell shock)
Mil veel enda nime mäletad
ning mis on su eelmine elu
siis minevikku lootusetult matad
kogemused on sinust vorminud lelu;
sa istud ja vaatad aknast välja
ning ehmatad, kui käib pauk
mõni tüütu heli ei tee ka nalja
ohvri meel on nii rauk;
kunagi avamaastikul jahiti
kõiki kes näitavad hambaid
ja kui ohvreid leiti
õhati neid nagu lambaid;
üle kaeviku vaenlased meelitavad
lootus lubab igasugust
aga su kamraadid kõik surevad
ning sa näed valgust;
ei saa loota tehnika kaitsele
kui napib jõudu ja mõistust
jäävad lihtrahvas ja sõdurid saatusele
lootma sell .....
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
Ajasoolaliivaterad
Veneaegses soolavakas
tühjus- sool on vajaka
seiskund ajas rännul käisin
Hinnangutes inimsool
tundub üleolev näisin
tundus polnud toona hukas
Hangin peent ja lumivalget
valget Valge Vene soola
täidan vaka nii kui algselt
Voolab justkui ajakellas
ajaliiva soolaliiv
kallan vaikselt- iga viiv
nostalgiast tulvil hingest hellast
vaikselt kaduvikku voolab
Ükskord ometigi ärkan
täis on ajasoolavakk
Nõud kus varem valdas vaeg
paistab täitvat inimsool
Imestunult sõrme torkan
inimhinged igal pool
inimajalootus- hukk
taas on Valge Vene aeg
Ajasoolaliivaterad
hing .....
midagi veel
mu nägu on unustanud
Su sõrmede paituse
kõrvad sõnade helluse
õlad käte kallistused
ammu see kuhugile
aihtunud
asemel valgusest
täitunud vaikus
oksal vihma tilk
millel peatub kauaks
aknast pilk
kõik katkematus
kulgemises
hetke sisse minemises
selles lihtsas olemises
Kurat
Varsti saan sõimu osaliseks,
et õpetan lastele,
et kuidas ennast tappa
Kurat,
ma üritan just õpetada,
et nad seda ei teeks
ja pubekatele mõjub just see,
kui oled nendega samal tasandil -
räpane ja vastu maad
Nende peal ei tööta
hell jutt ja nutt,
pead olema nende maailmas,
räme ja ropp
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....
esimene kollane kaseleht
meel hellub
suve heldusest
veres rõõmu kiljumisest
õite pillamisest
puude alla rohtu
mis sala üle läheb
viljumiseks millest
valusalt kohkud
kui trepil leiad juba
kaselt lehe koltund
pea pöörad ära
ei tuhmuks veel
mis päevas nõnda särab
meel arust läheb
millest ära
24.06.
Sina
Kui ma Sind ükskord nägin,
Sa olid särav ja päikest täis,
kuid päikesest ei näinud ma läbi,
enne kui torm see üle meist käis,
kaotades sära Su silmist
mustade pilvede taha,
see hetk küll oli vaid ilmsi,
kuni lõpuks ma vaatasin maha.
Siis võtsid Sa kinni mu käest,
paitasid hellalt mu põske,
Sind taas kord ma päikeses näen,
kaovad udusse pilved nii rõsked.
- Tarmo Selter -
2022