Sõnale hellus leiti 121 luuletust
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine
kiri
ära ärata mus üles
sõnu helisema
valge pilvena
las lähevad kõrgelt üle
et ma ei saaks neid
sõrmitseda
lasta kõnelda hellusel
mida täis on mälu
mu pihkudel veel
ununenud pole
Su kahvatu nägu
huultel suudlus
jahedal laubal hing
saanuks kui lahtiseks
hauaks väga kauaks
tsüklist „Poisiiga“
Hinge kodu
Hinge rahu hinge kodus,
peidus Sinu südames,
hoia teda heas ja valus,
siia-sinna tunnetes,
helluses ja elu ilus,
hetkis, mis vaid Sinule
andnud rõõmus ja ka valus
head ja halvad sündmused.
Hoides ennast, hoiad hinge,
kannad elu südames,
nõnda aeg teeb omi ringe
läbi aja tunnetes.
- Tarmo Selter -
2023
Õis
Ükski õis ei ole sama,
kipud vahel unustama,
looma seoseid õite vahel,
see on lihtsalt mõtteahel.
Igal õiel oma süda,
mille jaoks on vaja luba,
õielehel oma kuju,
oma arvamus ja tuju.
Õis see õitseb helluses,
hõljub tuule kerguses,
särab siis, kui teda Sa
kastad ainult õnnega.
- Tarmo Selter -
2023
Silmad
Silmadesse sügavuti vaata vahel teisel,
nõnda tema hingepeeglit seal Sa näha võid veel,
saad siis teada, kel´ on tõesti hell ja lahke hing
või kes tõesti salamisi vihata võib Sind.
Silmadest Sa leida võid ka rõõmu, õnne, sära,
mida segi ajada võid päikesega täna,
luues armastust ja soojust, hellust südameisse,
ajades kõik pilved ära, tuues erksust hetkedesse.
Silmadega armastada vahel võib ju rohkem,
elu ilu, armastust veel enda ümber nähkem,
vahel mõne sõnaga veel headust lisa juurde,
mis mõnele on väike hetk, see teisele on suurem.
- Tarmo Selter .....
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Uude aastasse uue hooga
Midagi kurba on jäänud vanasse- aastasse,
rõõme kuhjaga on alles meele peal.
Kuidagi rõõmsalt lähen uude aastasse,
midagi head ütlema pean.
Positiivset mõtlemist vana- aasta uude tõi,
leebemat naeratust,
hellust südame peal.
Sellist rahu tunnet hingele,
millist pole tundnud eal.
Loodan, et see tunne ei kustu kunagi
ja püsima jääb hinge peal.
Niiväga sooviksin ma rahu maale
ja näha uue-aasta valgust
kõigi meie südamete peal.
Jõuluootus
Jõuluootus toob armastust juurde
tunned, kuis hellus voolab südame
Jõuluaeg toob kauni tunde
suurt rõõmu hingele
Jõuluaeg toob mälestusi
korjab välja hinge seest
Jõuluaeg toob pered kokku
mälestab hingi, kes taevateel
Kallis, kallis jõuluaeg
ootan sind nüüd iga päev!
Päkapikula
Tule suur ja tule väike,
tule kogu perega,
Päkapikulasse kõik me
püüame ära mahtuda!
Päkapikulas on tore,
rõõmu ja lusti on kuhjaga.
Seal me oleme üks suur pere,
pole kurbust, pole nuttu ka.
Päkapikulas ei maga keegi,
nõnda energiaküllane on see maa.
Päeval ööl ei ole vahet,
aeg ei iial otsa saa.
Päkapikula avatud on talvel,
kui paks ja kohev lumi maas.
Päkapikulas alati on valge,
suurt rahu leiab jõuluaal.
Tule Päkapikulasse juba täna,
leia üles muinasjutumaa!
Seal on soojust, hellust, valgust palju,
rõõme jagub kuhjaga!
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
midagi veel
mu nägu on unustanud
Su sõrmede paituse
kõrvad sõnade helluse
õlad käte kallistused
ammu see kuhugile
aihtunud
asemel valgusest
täitunud vaikus
oksal vihma tilk
millel peatub kauaks
aknast pilk
kõik katkematus
kulgemises
hetke sisse minemises
selles lihtsas olemises
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....
unetus
sääl kuskil Su plikaohtu
kõhnad armsad õlad
pelglik suu
oh jumal kui puhtad
sõnad läbi kleidi
keha hõõguvkuum
ära küsi miks kokku said
Su arm
mu poisiea arutu süda
me vere ootus suur
hinged ahnelt otsisid
üksteise suud
jah hetk täis saab hellust õrnust
keel kogemata kui suus
puudutab Su nime
kui oleks me armastus
alanud otsast ise
arglik uus
Su plikaohtu armsad õlad
õunarinnad
oh jumal kui puhtad sõnad
me palavikus hing ja suu
tsüklist "Poisiiga"
gümnaasiumis
Kui ollakse 16.a.
anna mu meeltele
aega olla helluses ja valus
rääkida ma nagunii
Sul ei laseks
hoiaksin kahe peoga
Su huuled kõvasti kinni
kõik mida nüüd ütleksid
muutuks tuuleks läheb
lendu
piisab sellest mida
näen Su avali silmades
õrnus mis mu
sõrmeotstes libiseb üle
Su näo ja juuste on
nagu siidjas suveõhk
las tema Su meeli enne
peseb kui mina Su
nägu ja huuli janus suudlen
haige?
peab jääma haigeks?
et hing saaks taas terveks
et noodid mis tervendavad hinge
jõuaksid lähemale
et süda saaks hellust täis
küll füüsiline keha järgi jõuab
ja nii ma lonkan oma kontsast nikastatud jalga
bussi ja lennuki vahet
olles kodus ja võõrsil
olles sinuga ja sinuta