Sõnale hetk leiti 1613 luuletust
Sina ise
Sa ole see, kes Sa tahad olla -
kaunis, imeline, soe või armastaja.
Ära püüa endasse Sa lasta tulla
teesklust, pettust, olles kannataja.
Ise oled oma elus teekonna looja,
hoides hetki, hinge puhta, tundelise.
Tahes-tahtmata Sa oled elus õnne tooja
neile, kelle süda avatud on hingeliselt.
- Tarmo Selter -
2022
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Mõtete kamber
Päästa Sa endas kõik valla -
tunded ja rõõm, hetked elus,
lase end sündmustel kanda,
ela hetkes ses' rõõmus ja valus.
Ole endale iseenda oma,
lase teistel vaid olla Su ümber,
olid eile see, kes Sa pole täna,
Sind kujundamas Su mõtete kamber.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Meri
Mu südame hääles Sa kõlad
üle lainete kohina vahus.
Sind iga kord möödudes tänan,
sest hinge Sa tood mulle rahu.
Su tuules ja tormises pales
elan välja end siis, kui on raske.
Sind endasse hingata tahe
on suur, seda teha mul laske.
Su soolaste lainete vahus
puhkab nii mõnigi hing.
Su olemus toob mulle rahu,
kas tahad Sa aidata mind?
Su laine mu südame meres
tundelaevukest loksutab tihti,
Sa oled mu sees, minu veres,
luues kurbi ja kaunimaid hetki.
- Tarmo Selter -
2022
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Elu piir
Vahel tundumas on nii,
et maailm liigub kiiresti,
jättes maha mõne hinge,
kell teeb ikka ajaringe.
Püüad astuda siis taas
suure ilma ääre peal,
hoides kinni ilmamelust,
leides hetki kiirest elust.
Aga siiski on ju nii -
Sinust sõltub elu piir,
proovi enda järgi Sa
oma aega sättida.
- Tarmo Selter -
2022
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....