Sõnale hetk leiti 1613 luuletust
Sinu teisik ...
Hing sinus vestab keeles , mida veel pole loodud,
kannab armastust kallist teise hingest sul toodud.
Lohutab kurbuse ajal , toetamas raskustes retkel,
vaimu vaprana hoiab , vaenlase rünnaku - hetkel.
Aju oled sina tema loob , vahel ka tekivad vead,
sinu teisik hing siluda püüab , eluraamatus read.
Sind alati hoiatab ette , jälgi teda hoolega - teel,
seda kõike vahendab süda , kui tundlik tal meel.
Hansi!!!
Kes vastutab?!
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praeguselt toimuv on vähe?
On's minevik sedavõrd huvitav?
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praegune korda ei lähe?
Kas tulevik olla või üllatav?
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Mina vaid trükin need tähed.
Keegi seal kõrgemal korraldab.
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Enne me edasi ei lähe!
Enne ei ole meil praegust ka!
Uuesti Hetke
ma loobuksin tervest igavikust
loobuksin, et saaksin sind puutuda
lähemal oled taevale kui eal suudaksin ulatuda
kõrgemal kui jaksaksin lennata
suudan maitsta ainult seda hetke
ja hingata kõigest sinu lõhna
sinu pilgust suudan tarduda
ja su häälest joobuda
miks see kõik peab olema nii katki
tahan kõigest sind hoida
enda lähedal tunda
kuni lõpuks me ühte sulame
kuidas eirata saatust
peatada laviini
või keerata aega
et teha terveks mis katki
unistada tähendab uskuda
ei suuda unustada, ei või mitte .....
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Maailmameri
Ma olen siin olnud,
olen siin käinud -
olen neid tuhandeid
kordasid näinud...
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!
Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke -
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke...
/Mari*Uri/
Kuldne hall
Ajapikku must ei ole enam must -
ta muutunud on mõnevõrra halliks.
Valgegi ei ole enam päris täpselt see...
Hall on teisenenud kullaks kalliks:
argipäevaks, mille iga hetk ju rõõmu toob
pisiasja-mänguasjakastis,
tegemiste tausta võrdlusvõimalusi loob,
hoides elu lippu kõrgel mastis!
/Mari*Uri/
purutee
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi
orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene
korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi
Sanya
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
eluvaeg
hirmus küll on mäletada
kõiki vanu aegu
jumalast kui väetike
võib tunduda see
- praegu -
hetk mil jälle igavesti
magasid kõik maha
võrdlesid ja arvestasid
keskmist
head ja paha
mis see sulle toob
mis viib
ja miks on seda vaja
hingetuna
hingates
lööb surnuks
elu aja
Sanya
Sõnatus
Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.
Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.
Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.
/Mari*Uri/
Hallukas
Kui tahad, ole võlur,
kui tahad, ole vimp.
Kui tahad, ole
tsellofaanis
koolilõpukimp.
Kui tahad, ole ingel,
kui tahad, ole vamp.
Kui tahad, ole
tondiline
kõrvitskolli-lamp.
Kui tahad, ole inime,
kui tahad, ole romp.
Kui tahad, ole
põhjakihi
merevaigutomp.
Kui tahad, ole siin,
kui tahad, ole seal -
vaid hetk
on igas sekundis
numbrilaua peal!
Nii-kui-nii oled surelik,
nii-või-nii oled muld.
Ei maksa olla murelik,
kui kätes sulakuld.
Džunglielu valemid
vaid targu välja rihi...
Lase nool, mis õnnelik -
see ise leiab sihi.
/Mari*Uri/