Sõnale hetk leiti 1611 luuletust
Hing
Kus on hinge pesapaik, pesapaik, mis peidus?
Kas on hingel sünnipaik, sünnipaik on nõidus?
Miks on hingel oma hääl, hääl, mis Sinus peidus,
Kui see kõlamagi jääb, kõlab justkui nõidus?
Mida mõelda hinge väest, hinge väest, mis peidus?
Kas on hinge vägi see, hinge vägi nõidus?
Igal hingel oma koht, oma koht on peidus,
peidus Sinu südames, see ei ole nõidus,
Sinus räägib hinge hääl, hinge hääl, mis peidus,
kui see kõlamagi jääb, see ei ole nõidus.
Hinge vägi võimas on, võimas on ka peidus,
hinge vägi Sinus on, see ei ole nõidus.
- Tarmo Selter - .....
Tuulevana
Udupehmes pilvevoodis
ennast ajamas on loodi
habemega tuulevana,
et saaks lendu tõusta täna,
paitada Su juukseid pehmeid,
puudel rohetavaid ehteid,
külastada murumoori,
õhtusäras päiksekiiri,
vahel öösel tähti, kuud,
mis nii kauged, püüdmatud.
- Tarmo Selter -
2023
SINA ISE
Kord ütles keegi minule:
"Sa ära anna alla,
südikus viib sihile,
ei elu kätel kanna".
Sa aja oma asja,
ikka jäädes iseendaks,
teades, mida elult tahta,
aeg see ajas rändab.
Püüa olla SINA ISE,
sõltumata ajast,
Sinu osa mõtteline
teistele teed rajab.
- Tarmo Selter -
2023
Müra
Müra saatmas igal pool meid,
kus on masinad,
kõrvu rahus puhata võid
ainult kaugel - maal.
Seal Su kõrvu paitamas
on linnulaulu kõla,
vaikses metsakohinas
saad unustada ära
linnakära parkides
ja automüra teedel,
meediast ka ekraanidel,
mis saatmas igal pöördel.
Mine metsa, mere äärde,
püüa rahus olla,
nõnda saad Sa müra veel ka
iseendast välja...
- Tarmo Selter -
2023
Äike
On mustad pilved pisarais
ja välgud löövad tantsu,
kärgatusi kajamas
on pilve vahelt vastu.
Loodus mattub rohelusse,
värskust saavad nõlvad,
öödes pilvepimedusse
puudeladvad kaovad.
Kuivast liivast tõusmas lill
on päikesele vastu,
rohelust näeb kõikjal silm,
pilv taamale nüüd laskub.
- Tarmo Selter -
2023
Suvi tuleb
Suvi suur ja kullaline,
veidi kuiv, kuid lilleline,
tuleb mõneks ajaks külla,
tuues meile päiksekulla,
sooja õhu, sooja vee,
imelised valged ööd,
saatjaks armastuse tiivad,
mis meid unustusse viivad
kastemärjal öisel rajal,
sõnajalaõite najal.
- Tarmo Selter -
2023
Mul on Sind vaja
Vaikides hoiad mul käest,
selles kuumuses kõnnime koos
mööda randa kui võluväel,
me liigume ühises loos.,
Merelaine on paitamas sääri
sellel vahusel liivasel rajal,
Sind kallistades nüüd saangi
öelda: "Mul on Sind vaja..."
Sa naeratad, vaatad mul silma
ja suudled siis hellalt Sa mind,
ma tunnen Su õõtsuvat rinda
enda vastas, kui kallistad mind.
Me liigume ühisel rajal,
jagades kõike, mis tuleb,
pole rohkem meil midagi vaja,
Sina minuga, mina Sinuga olen.
- Tarmo Selter -
2023
Kohtumine
Tule naerata Sa veelgi mulle,
süütad leegid minu südames,
lastes kauneid hetki minna tuulde,
leides üksteist meie sõnades.
Tule kallista ja hoia ümber
oma käsi nagu mina Sul,
nõnda sädelemas meie tunded
nagu eluarmastuse kuld.
Tule suudle mind Sa veelgi korra,
meie huuled huulte embuses,
tahaks Sinu juurde varsti tulla,
küll kohtume teispoolsuses...
- Tarmo Selter -
2023
Sinu elu
Su süda, see kuulumas Sulle
ka siis, kui on täis armastust,
lubades Sul minna tulle,
mille leeke on toitmas igatsus,
kinkides kurbusenoodid,
kirge täis hetki nii häid,
võttes vastu kõik rõõmud ja hoobid
mida elu Sul tuuagi võib.
Su elu on Sinugi oma,
iga hetk, iga tund, iga päev,
nii eile kui homme kui täna
mõni teine sest` killukest näeb.
Sa oled Sinu enese oma,
hoia naeratus alati suul,
lase südamel kõneleda,
naudi elu ja armastust.
- Tarmo Selter -
2023
Suurde linna
Kord lapsena mind suurde linna
loomaaeda viidi,
polnud eales jõudnud sinna,
värvilised sildid
katsid maad ja katsid maju,
tänavad seal kivist,
kõik nii suur, mu meel vaid hajub,
vaatan taevast sinist.
Majad kõrged, bussid suured,
kõigil on seal kiire,
autodelt signaale kuulen,
takistab mind piire
hajameelselt ette joosta
autodele teedel,
kohe ikka foori vaatan
ristmikel ja pöördel.
Kõrgustes on lehvimas seal
meie omad lipud
sinimustavalgena,
on vardail kuldsed tipud,
särades koos päikesega
üle suure linna,
kuhu jälle tahaksin ma
varsti taas kord minna.
.....