Sõnale hetked leiti 165 luuletust
Hetked
Ühel hetkel võid kaotada ennast
teisel hetkel taas leiad end
ühel päeval paitamas päikesekiired
teisel päeval oled vihmast märg
ühel ööl lahistad nutta
teisel ööl näed magusat und
ühel korral võid eksida sohu
teisel korral oled õigel teel
ühes tunnis on minuteid rohkem
teisel tunnil aeg kiirelt läeb
ühel sekundil polegi tähtsust
teisel sekundil on õnn su käes.
Loone Astula
Hägused hetked
Puht kogemata juhuslikult
käsi reiel kogemata, ausõna
juhuslikult
palun vabadust
kahju, et ma millegi muu järele ei haaranud
kuigi kogemata vabandust
ei mõelnud nii
Kas Sa mõtlesid?
Mul on kombeks olla tundetu
vahepeal
sestap ma ei märka,
ma ei tea, mis juhtus, kas
juhtus midagi või jäi midagi kuskile ridade vahele?
Mis juhtus üldse?
Kas Sa ise olid kohal?
Kui me kaarikus sõitsime vallamaja poole?
Hetked muudavad
Tõusen üles
Ja vaatan Sulle silma
Näen Su silmis sära
Ja midagi ilusat
Millest ei iial loobu
Sest hetked muudavad
Meid inimesena
Igal päeval
Hoian kinni
Veel hetkest ilusast
Mis on antud
Meie jaoks
Et öelda sõnu
Neid ilusamaid
Sinule
Ikka veel ja veel
Süda kiiremalt lööb
Hommikust õhtu saab
Ei taha minna
Siit teele enam
Vaid jääda
Ja lihtsalt kuulata
Mida Sinul on öelda
Südamest
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
Värvid
Värviküllasena säramas maailm,
need värvid ikka peitumas on kõikjal,
neid igal päeval seletamas silm,
neid nähes tunned ennast nagu võitja.
On värve peidus meie tunnetes,
kus iga tuju peidab oma tooni,
neid värve näed Sa nendel hetkedel,
mis hääle kõla sinuni veel toobki.
On värvidesse peidetud ka noodid,
on mõni tume tuhm ja teine erksast erksam,
hääles kuuled seda, kuidas keegi hoolib,
tunded värvides ja helides on kõikjal.
- Tarmo Selter -
2023
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Sügaval hingesopis las settib
puhas rääm meie üheskäidud teest!
Tean, et oli meil ilusaid hetki.
Ma tänan teid, kallid, selle eest!
Kohviku lummuses
Langesin täna kauni muusika rüppe,
toolilt tõusta kuradima raske.
Minemise rutt kadus korraga,
kuigi kellapealt pidin tõttama.
Ohvriks tõin kauni muusika,
mis pani hetke nautima,
kaugetest aegadest mõtisklema,
hinge rõõmustama ja pillima.
Kauaks jäin kohvikusse istuma,
ajataju kadus koos kauni muusika ja kohviga.
Kuid ma ei hakanud tõttama,
hingel nii hea oli korraga.
Armastan kevadet
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kõik nii uus ja ilus tundub,
süda taas on prii
Jooksen tuulega ma võidu,
ei ma seda tea,
kas on ime see või nõidus
mul on olla hea!
Lahke naeratus mu huulil,
silmis särav helk,
tunne joovastuse piiril,
õnnest tulvil hetk.
Minu armastus on kevad,
ta mu ümber ja mu sees.
Kevades ma olla tahan,
tunda õnne südames.
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kevadele ulatan ma käe,
ikka, alati!
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....
Ajatult soe
Iga hetk, mis on ja mis oli.
Iga sekund, mis tulnud ja tuli.
Iga minut, meid saatma ei jää.
Iga tund, millel kaugenev hääl.
Iga päev, mõtted mööduvad aina.
Iga nädal, mil jälle sind näen.
Iga kuu, kui vaikus mind painab.
Iga aasta, kui vanemaks jään.
Igavesti ma mõtlen ju sulle.
Alatiseks ma sinuga jään.
Ma vaid loodan, et mõtled ka mulle.
Minu kõrvus veel kajab su hääl.
Sooja tunde veel minuni tood.
Annad jõudu, kui otsa ta saab.
Kurvad, mõttetud, unised lood.
Pühid minema vaevatult taas.
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari Uri/
Igatsus
Oh,kuis tahaksin ma nutta,
panna pea su õlale,
lihtsalt tunda,et sa elad,
sügaval mu südames,
las ma nutan meenutusi,
hetki kauneid,ilusaid.
Las ma karjun endamisi,
karjeid,mis kord olnud suul,
igavikku läksid ära,
kuldsel,nukral sügiskuul.
Ei sa tunne enam ammu,
las ma tunnen sinu eest,
ongi padi märjaks saanud,
ainult minu silmaveest.
