Sõnale hetked leiti 221 luuletust
Vajumine unustusse
Praegu keset merd ses suures laevas
olen kurb, kuid ikka mõtlen sulle.
Tähed säravad selles öises taevas,
säravad eredalt ja ainult sulle.
Ma loodan, et homme tuleb parem päev...
...parem tänasest,
millest homme saanud eilne päev.
Kuid on hetked, milles elan vaid korra
ja on päevad, mis kahjuks kunagi ei kordu.
Ma ei ole kindel, kas uue päeva algust näen
ja ei ole kindel, kas tänast homme enam mäletan...
...sest...
...tänasest päevast saamas on viimnepäev,
homme keegi mind enam ei näe.
Keegi ei mäleta ja keegi ei mälesta
ja eda .....
Sõnatus
Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.
Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.
Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.
/Mari*Uri/
KUIDAS KÜLL...
KUIDAS KÜLL SAAB HOIDA JA KALLIKS PIDADA
JÄRGMISEL HETKEL OTSEKUI VIHATA
PEITA MAAILMA EEST OMA VALU
KALLATA SEE KAELA SELLELE
KES SEDA KÕIGE PAREMINI TAJUB...
KUIDAS KÜLL UNUNEVAD HETKED
NAERUSED SILMAD, ÜHISED RETKED
KALLISTUST OOTAVAD SOOJAD KÄED
JUSTKUI PIME, ENAM MISKIT EI NÄE
ÄRGATA MÕTTEGA, ET MIND VAJA ENAM POLE
JUSTKUI KÕIK OLEKS OLNUD NII VALE...
...VÕTAN JA HOIAN SIIS ISE NEID HETKI
PANEN SÜDAMESSE KETTI
VAATAN JA MÕTISKLEN ELU ÜLE
MÕNIKORD OLI JU NII VÄGA TORE
OLE SIIS NII NAGU TAHAD
NII NAGU SA SEDA NIIVÄGA SOOVID
KÜLLAP SA TEAD, MIS SULLE ON .....
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Kirega põhjendatud
Kui ometi puudutaksid mind kirega,
langeksin su käte vahele ja sulaks.
See kõik oleks põhjendatud selle kirega
ning vahel südamehäältki kuulaks.
Sinuga koos tundub aeg ilus -
ilma sinuta olen kui õnnetu lilleke vilus.
Vajan armastust ja hoolt,
mida ei saa igalt poolt.
Kirglikud, romantilised hetked
las tulevad tulevikus otsingu retkel.
Kesköö
Läheb looja päiksekiir
laisalt veepiiri taha.
Annab märku veel üks viiv
õhetuse jätab maha.
Vesi õõtsub oma sängis
unele on jäänud kõik.
Ööpoiss saabub mustas särgis
lõpeb päeva vastupuik.
Keskööl taevas avaneb
lööb lahti oma sära.
Tähtedest teeb kuldse kee
ja kingib sulle ära.
Ütleb: Vanker, Linnutee
teeb headeks sinu mõtted.
Või hoopis Põhjatäht on see
mis sulle rõõmuhetkeks.
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Kas on veel lootust?
Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?
Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?
Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?
Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.
Maivis L.
Vaade minevikku
Minevik,elus möödunud ajastu,
see kuskil ei kajastu.
Hinges avanevad mälestuste kraanid,
kaugeid hetki aitab süvendada alles jäänud maalid.
Pilk tagasi eelmisesse ellu,
meenutad vaarvanemate sõnu hellu.
Pisar vaikselt silma nurka poeb,
need armsad hetked,minu jaoks palju loeb.
Süda,just see mis kogub hetki,
elus olnud radasid,piltilusaid retki.
Kõik tunded,meened mu peas,
nad on järjest,kõik kenasti seal reas.
Marko Vaima
Ainult tema
Kõik järgnevad read,südamest,
ilma sinuta olek,kui tühi kest.
Sinuga koos olla,nii hea,
püsib mõte ja selge pea.
Hetked sinuga koos,
oled kõige ilusam lill,roos.
Su hellitused,puudutused,
kõige magusamad suudlused.
Armastus,see võiks kesta igavesti,
sina,mina kahekesti.
Mingi imelik tunne,lämmatab mind,
ja sain aru,ma armastan sind!
Marko Vaima
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Kingitus
elu rõõmuhetkede kortoteek
sa sõber lahti tee ja puista
rõõmusõnumite fonoteek
vallatu kriiskamisega
teisi rõõmsaks tee ja kasta
naudingute vinoteek
teadmisi omanda linnulennult
keeda keemistemperatuuril
kupatatud biblioteek
võta kõike tantsusammult
iga päev sind saatku
vibreeriv diskoteek
vaata ümber ja mõtesta lahti
palju pilte tee, et täita
elupiltide fototeek
uni on magus nagu mesi
täis muinasjutte
unenägude videoteek
ööst öhe
Tähistaeva valgus kahest kehast ühe voolib
Igihaljas tunne tantsib ümber naba tiire
Argipäeva meenutavad uinund riided toolil
See on meie aeg ja hetked. Austagem neid viive.
Õhtu laulab rahu, poosid ühinevad palveks
Vaikus keset linna. Ainult süda rütmi tuksub
Paljas ihu hinge manu pelgamata talve
Olin sinu, olen sinu.Tule, ma ju kutsun.
Päiksetõus ja tunded teineteise kaisus õrnalt
Uue päeva vastu võtab armastuse soojus
Lähed igapäeva, tööle, lahkumata kõrvalt
Meie tähed meie taevas. Loodan, nad ei looju.
Heliriin Puistamaa
Inimeselt Inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes
Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju
Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.
(Heliriin Puistamaa)
Keelatud armastus
Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun
Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas
endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas
nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob
vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob
Gailys