Sõnale hetked leiti 221 luuletust
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!
Kohviku lummuses
Langesin täna kauni muusika rüppe,
toolilt tõusta kuradima raske.
Minemise rutt kadus korraga,
kuigi kellapealt pidin tõttama.
Ohvriks tõin kauni muusika,
mis pani hetke nautima,
kaugetest aegadest mõtisklema,
hinge rõõmustama ja pillima.
Kauaks jäin kohvikusse istuma,
ajataju kadus koos kauni muusika ja kohviga.
Kuid ma ei hakanud tõttama,
hingel nii hea oli korraga.
Armastan kevadet
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kõik nii uus ja ilus tundub,
süda taas on prii
Jooksen tuulega ma võidu,
ei ma seda tea,
kas on ime see või nõidus
mul on olla hea!
Lahke naeratus mu huulil,
silmis särav helk,
tunne joovastuse piiril,
õnnest tulvil hetk.
Minu armastus on kevad,
ta mu ümber ja mu sees.
Kevades ma olla tahan,
tunda õnne südames.
Igal kevadel ma armun,
aina uuesti.
Kevadele ulatan ma käe,
ikka, alati!
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....
Ajatult soe
Iga hetk, mis on ja mis oli.
Iga sekund, mis tulnud ja tuli.
Iga minut, meid saatma ei jää.
Iga tund, millel kaugenev hääl.
Iga päev, mõtted mööduvad aina.
Iga nädal, mil jälle sind näen.
Iga kuu, kui vaikus mind painab.
Iga aasta, kui vanemaks jään.
Igavesti ma mõtlen ju sulle.
Alatiseks ma sinuga jään.
Ma vaid loodan, et mõtled ka mulle.
Minu kõrvus veel kajab su hääl.
Sooja tunde veel minuni tood.
Annad jõudu, kui otsa ta saab.
Kurvad, mõttetud, unised lood.
Pühid minema vaevatult taas.
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Igatsus
Oh,kuis tahaksin ma nutta,
panna pea su õlale,
lihtsalt tunda,et sa elad,
sügaval mu südames,
las ma nutan meenutusi,
hetki kauneid,ilusaid.
Las ma karjun endamisi,
karjeid,mis kord olnud suul,
igavikku läksid ära,
kuldsel,nukral sügiskuul.
Ei sa tunne enam ammu,
las ma tunnen sinu eest,
ongi padi märjaks saanud,
ainult minu silmaveest.
Arvasin, et olen
Arvasin, et olen kõike näinud -
põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...
Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides või joostes, igas võttes...
Ausalt, üllalt avameelne näinud,
jaganud, mis südamel ja mõttes...
Kuni tulid sina. Võtsid käest,
varjutasid, paljastasid kõik...
Sellest päevast peale olen kohal -
ja hoopis elan, hoopis hingan...
Kogu väest.
/Mari*Uri/
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya
Kodutu
Ma nägin täna jälle,
meie ühiskonna pattu.
Lihtsalt vana naist,
kellel silmas oli pisar.
Mis oli ta ometi teinud?
Et nüüd Viru ees kerjama pidi.
Ma nägin vaid kurbust tema silmist
ja tundsin kaasa,
kuid aidata teda, mina ei suuda.
Hiljem tahtsin anda talle mündi,
kuid tädike oli kadunud, teenis vaid sendi
Ära jäta mind
Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed
Ära lase mind lahti, ma ei taha
Iga kell Su ette põlvili langeks maha
Annaksin Sinu eest oma elu
Miks sa ei näe, et olen ainult Sinu
Palun ole mu juures, ära mine
Miks läksid, see oli ju imeline!
Dagmar Beth
Viha
Vahel tunnen, et olen halb,
kohe päris päris halb…
Kuna olen täidetud vihaga,
vihaga maailma vastu…
Vihaga kõige ja kõigi vastu…
Hetkel, mil kõik tundub hea
järgneb alati kaotatud võimalus enesekontrollile
ning taas vallandub viha…
Üritades siiski endaks jääda,
saab aina selgemaks, kui halb ma olen…
Ja vaikselt tekib taas viha iseenda, maailma ja teiste vastu…
Merilin Jõnts