Sõnale hind leiti 235 luuletust
Vaatenurga Turist
Tuld teen;und veel; näen seni kuni kustub leek;
untsus teel; jumbul sees;hea meel; sest peatselt;
lõppeb see kohustus;ajupesu saaga jobudus;
mille peale iga probleemi lõpus oli vaja vanemlikku lohutust;
peredes kus sellest loobutud;seda lohutust tänavatelt otsitud;
virtuaal domeenid; kanep alkohol ja keedu pelmeenid;
kasuisa pakist sigaretid;salaja samal ajal kui teler vigast peksis;
nii nende täiskasvanute maailma vaated tehti;ehki;
meie generatsioonile pooltki sellest ei kehti;lampi ei vehkind;
teie elu elades lendaks inkasso enne 21te letti;su probleemid;
ükskõikseid ikka .....
Kui jää sulas ja suits hajus
Ahh, et see et teised on sellised õigustab kõike?
Mulle tehtud; teen tagasi koguaeg võrdlen?
Uhkus on see mis ajab uppi; neela see alla;
Me kõik peame sööma oma keedetud suppi;
Ja kaotaja on see kes kavatseb alla anda;
Kui lähed mine; kui tuled tule; Su otsuseid ei austata;
Kui su meelekindlus kõigub tuules; Alalõputult:
"Mis oleks parem, mis mõjuks; mis oleks kavalam."- Ta juurdles.
Suhted pole mäng; läheb viimnegi nõnda su juurest;
kedagi ei huvita; sest sind ei huvita; kuidas keegi ennast tunneb.
Paistab, et ei kasvanudki kunagi suureks.
Kogu see suhete .....
Läbitungiv pilk
kui ulatad mul kinda
su silmist kerkib pilt
ja rinnas algab simman
vist ajalukku lift
kui poleks sulle viiband
läind oleks hetk nii kihvt
ja jäänuks puhas pind vaid
sind ära raamin siis
ning pandimajas hindan
ja üllatus kui jalga pind
sa polndki väärt mu hinda
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
vaikselt
Vahest teevad
Su sõnad haiget
kannatan siiski
vaikselt -
sest meie armastust
hindan.
Võid olla
õrn ja soe
parim tunne
kui kaissu poed
-
samas külm
julm ning
neil hetkedel
Sulle ei loe -
isegi kui valu
ja vett täis
on minu silmad.
Kuid ilma
Sinuta oma elu
ette ei kujuta
oled ainus keda
tahta -
olen õppinud elama
Sinu tujudega.
Vahest teevad
Su sõnad haiget
kannatan siiski
vaikselt -
sest iga armastus
maksab oma hinda.
hingelind
Hingelind -
Sinu sisemuses
ära kärbi Tema tiibu
pigem anna ruumi
lendamiseks ja
unistamiseks.
Tema teab Sinu soove
ning kõiki emotsioone
olla väliselt õnnelik
aga hingeliselt
vangistatud see
on tõeliselt kurb.
Alusta tänasest
lõhu puur ja selle
trellid.
Anna vabadust
las kujutlusvõimel
kaovad piirid.
Hingelind -
nopib soovid
Sinu soovikaevust
ajapikku täituvadki
osaliselt need.
Hingelind -
Sinu sisemuses
ära kärbi Tema tiibu
parem silita neid
ja hinda seda mida
kõike Tema
Sinu heaks teha
TAHAB.
kallile emale
Kui olin veel väike
tundus maailm nii suur mu ees
aga Sa olid minu jaoks lootust andev päike
toetasid ja aitasid mind suureks kasvamisel.
Päeval ja õhtul olid kaua tööl
ometi jätkus Sul aega kõige jaoks
meie laualt kunagi ei puudunud soe söök
süda täis armastust ja mälestusi mis ei kao
kunagi Sinu vastu, tahan tänada kõige eest
sest oled nii palju andnud minu heaolu jaoks.
Tean olid rasked ja unetud ööd
mil valvasid mu und kui olin haige
andesta et Sinuga olen vaidlend
asjade üle mis olid tühised.
Kui sul silmis valust pisarad
siis tea oma sõnadega .....
taas kohtumine
ütle kus uuesti kohtume
kui teed on kaheks läind
puuduvad viidad kuhu need viivad
puuduvad nooled mis näitaks
kuhu edasi sa läksid.
ütle kus uuesti kohtume
luban oodata seal sind
mälestuste raamid süles
juhuks kui ei tunne
järgmises elus mind.
loodan et selle maailma
uues dimensioonis pole
aeg vaid surma hind -
ning meid kunagi enam
ei lahutaks igatsuse igavik.
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....
kassikullast medaljon
silmis on pisarate helk
õnne jaoks loetakse raha
allasurutud tunnete hulk
juuakse see pudeliks maha
peidetakse pohmelli taha.
naeratusel jäägitu hind
tänavatel seda ei näe -
iga mööduja katkine hing
jätab külmaks sõbra käe.
elame või elatume
eksisteerimine on
kübemeks muundumine
ideaalsuse etaljon
sinna me suundume
kaelas kassikullast
kehtetu medaljon.
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
ma tunnen sind
ma tunnen põhjatult sind
tean seda valutamata valu
vaikivat nuttu täis rind
varju jäänud rääkimata valu.
silmis tõsidust seletamatut kannad
neil hetketel ei taha tunda sa mind
küsimustele küsimusi vastuseks annad
siis tuleb armastada kõige rohkem sind
et ei kaotaks väärtust lihtsa õnne hind.
viimaks kui südamed kasvavad ühte
põimuvad lõimuvad igaviku orhideeks
õite värvus - lõhn ühtlaselt ühtne
on ta me hingede kasvamise joogiveeks.
ma tean põhjatult sind
tunnen seda valutatud valu
nuta tühjaks oma rind
mu najal painav vale valu.
mõttesõelad
ideid miljoneid mõistuses ärkamas
käputäis neist vaid meelde jääb
haruharva mõteteks on nad tärkamas
enamasti vaid neid unedes näeb.
haruldastest loome siis omi plaane
uskudes et on aja hinda kõik väärt
illusioonidele et rikkaks nii saame
tundeid üles kütta on lihtsalt väär.
mida siis tohib mõelda?
kas sedagi tohib öelda?
miks osad neist õelad?
umbes on mõttesõelad
liiga palju sai mõelda
sõna ei ühtegi öelda
ilma et keelt nõelaks
vastulaused nii õelad.
elus järele anda
vahest tuleb järele anda
unustada mõtetest kasum
elus edasi on head kanda
ootamata tegude eest tasu.
ootad sinagi ju teistelt abi
rasketesse hetkedesse sattudes
ei päästa rahatähtde krabin
probleemide alla üksi mattudes.
armastuse hindamatut hinda
ei ületa siin maailmas miski
helluse tunne tekib rinda
kui abivalmidusega võtad riski
kaitstes inimeste elu aluspinda.
ära siis enam keera kõrvale
kurvast näost kel mure rusub
pigem ulata käsi hingele õrnale
temagi siis paremat homset usub.
Turteltuvid
Üks ilus jõulupäev oli see
mil ristusid te kahe eluteed
armastus esimesest silmapilgust
süttis südametesse igavikuks.
Helbekesi lendlevalt täis ilm
õrna imetlust hingas maailm
mil te muinaslooline algus
säras nagu taevalik valgus.
Hindamatud on kogutud mälestused
olles olnud poolsajandit läheduses
kallil kes andnud elatule mõtte
eemaldanud teelt raskuste tõkked
alati kõike koos ette võttes...
Ref : Turteltuvid kunagi ei lenda
ära kaugele üksteise juurest
olete ära tundnud nõnda enda
sarnasuse loodud saatuses suures.
kootud koidikud
kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel trummeldab vihmapangena sügishommiku
katkematu saatus
vaikusest tekkinud hoovamatu tuulehoog räsib esimesi värvilisi lehti
oma meelevalda etteteatamata suunatajutujudega tujutsedes ajaringi
ümmargust ratast
süda pulbitseb pihlapuupunevärvilist punast verd laitmatu lakkamatu
lojaalsusega läbi kōikide nähtamatute organite, pulseerides randmetel,
näpuotsa kaugusel närvilōpmetest
li .....